Tipust kuristikku

Bipolaarse häirega inimese elu kulgeb kui pidevas meretormis: kord on ta laineharjal, täis ülimat aktiivsust, seejärel langeb masenduse ja jõuetuse sügavikku.

Neljakümne kuue aastasel Tiinal on palju töid-tegemisi: tal on viis last, kellest kaks nooremat poega elavad veel kodus, naine juhib turismiettevõtet ning aitab koos abikaasaga hüljatud lapsi. Sõbrad teavad teda kui särasilmset, energilist ja tarka naist.

“Täna kirjutasin nelja tunniga 84-leheküljelise aruande. Kuna olen perfektsionist, ei lepi ma keskmise tulemusega, vaid ainult üliheaga,” räägib Tiina.

Kuidas on võimalik nii kiiresti nii palju teha? “Seda imestavad ka minu tuttavad, kuid selline ma olen,” vastab naine. Tema ajutegevus on praegu ülikiire ja töövõime ülisuur.

Kolm päeva hiljem on Tiina justkui ära vahetatud: ta ei jaksa voodistki tõusta, ei taha kellegagi suhelda ega midagi süüa. “Mind on tabanud nagu ajusurm, ainult hingan. Kui peaksin praegu tööd tegema, tuleks mul ennast meeletult sundida.” Lapsed teavad, et ema on haige ja teda ei tasu tülitada. Abikaasa teeb kõik kodutööd ja hoolitseb poegade eest. Tiina aga ei leba niisama, vaid võitleb oma mõtetega. “Praegu tunnen ma, et olen loll, kes ei ole millekski võimeline,” ütleb ta kurva häälega.

Kahe-kolme päeva pärast on Tiina jälle ree peal ja tegutseb nagu supernaine, kuni järgmise tagasilanguseni. Tiinal on bipolaarne häire: psüühika-haigus, mille korral vahelduvad kõrgenenud meeleolu ja energiatase (maniakaalne faas) alanenud meeleoluga (depressiivne faas).

Millestki polnud abi

Tiina kukkus vaimselt kokku 14 aastat tagasi. Midagi hirmsat vahetult enne ei juhtunud, vastupidi: tema elu oli nagu lill. Ta oli teist korda abielus, kolme lapse ema, töötas hotellis turundusjuhina ja vedas selle kõrval ka enda firmat. “Mul oli korralik palk, superülemus, head sõbrad ja ilus abielu.”

2000. aasta viimasel õhtul hakkas aga Tiina ootamatult värisema. “Oli imelik ebareaalsustun-ne, nagu vajuksin vati sisse. Süda lõi rütmist välja, ja arvasin, et suren.” Kiirabiarstid, ja ka edasised uuringud, ei tuvastanud tal ühtegi kehalist haigust. Lõpuks pöördus naine psühhiaatri poole, kes diagnoosis tal algul

Tiina vaimne seisund aina halvenes ja peagi jõudis ta psühhiaatriakliinikusse raske depressiooniga. Poole aasta jooksul oli ta haiglas 70 päeva. “Kodus suutsin ma roomata vaid tualetti ja tagasi voodisse.” Tema paremad päevad vaheldusid halvematega, kus naine ei olnud millegagi rahul ja õiendas mehe kallal, kuni nõudis lahutust.

Kuigi teine abikaasa palus teda põlvili, ei taganenud naine otsusest. “Tundsin, et olen tema vastu halb, muutunud koormavaks ja armastus on otsas.”

Psühhiaater pani diagnoosiks “korduvad rasked depressioonid” ning naine otsis lisaks antidepressantidele leevendust gestaltteraapiast, vabastavast hingamisest ja mujalt, kuid millestki polnud abi.

Lõpuks õige diagnoos

Tiina vahetas elukohta ja armus taas. Kolmanda abikaasaga sai ta kaks poega. Kümne aasta jooksul kõikus ta pidevalt depressiooni ja parema enesetunde vahel ega mõistnud, miks ravi tema seisundit ei paranda. “Vaevlesin ja heietasin elust lahkumise mõtteid. See oli nii jube,” tunnistab ta.

Kuus aastat tagasi ühines ta foorumiga “Sa ei ole üksi”, kus sai tuttavaks arengukeskust Avitus juhtiva Anneli Valdmanniga, kes oletas, et Tiinal on hoopis bipolaarne häire. “Selleks ajaks olin teinud kaks enesetapukatset.”

Tiina rääkis kahtlusest oma arstile, kes nõustus Anneliga. Naine sai lõpuks õige ravi — meeleolu stabiliseerivad ravimid — ning hakkas mõistma, mis toimub tema sees. “Sain aru, et olin varem elanud eufoorias ja ainult vahel langenud depressiooni. Kui olukord muutus vastupidiseks, tundsin end haigena.”

Mis on põhjus?

Tavaliselt kujuneb bipolaarne häire välja hilises teismeeas või varases täiskasvanueas, kuid selle juured on ilmselt veelgi varasemas eluperioodis.

Tiina räägib, et oli juba väikesena väga elavaloomuline ega tahtnud hästi alluda kooli ja kodu korrale. Õppimises oli ta keskmisest taibukam, kuid tema käitumine oli ebarahuldav. Õnneks suunasid õpetajad ta sporti tegema.

Kodus oli tal jäik ja diktaatorlik ema, elukutselt pedagoog, kes mõne vahel sisselipsanud kolme eest andis tütrele peksa. “Ei mäleta, et see oleks mulle suurt traumat põhjustanud, ent siis, kui pidin kahe pärast põlvili hernestel istuma, tundsin küll suurt alandust.”

Tiina sirgus tütarlapseks, kes oli hästi aktiivne, kergesti ärrituv ning elas aeg-ajalt läbi mõne-päevaseid meeleolulangusi.

18aastaselt ta juba abiellus ning sünnitas järjest poja ja tütre. Kui ta tabas oma esimese abikaasa abielurikkumiselt, võttis ta lapsed, kellest üks oli ühe-, teine kaheaastane, ning lahkus kohe kodust. “Bipolaarse häirega inimesele on iseloomulikud suhteprobleemid ja ebaratsionaalne käitumine.”

Naine suundus kolhoosi, kus tollal jagati lüpsjatele tasuta kortereid, ja veenis brigadiri, et teab lehmadest kõike. Tegelikult oli ta linnatüdrukuna näinud lehma vaid kaugelt. Esimesel tööpäeval seisis ta looma ees, sügas kukalt ja mõtles, kust otsast piim tuleb. Ta tegi täpselt sama, mida teine lüpsja ees, ning nädal hiljem oli tal töö käpas. “Bipolaarsuse pluss on see, et inimene võib olla väga enesekindel, ning kui vaja, ka õhu maha müüa.” Muidugi ei olnud lüpsjatöö Tiina eluunistus. Peagi läks ta ülikooli kaugõppe osakonda tudeerima kehakultuuri ja hakkas töötama spordikoolis treenerina. 1990. aastatel suundus ta turismiärisse. Bipolaarse häirega inimesele omased suured ideed aitasid tal karjääriredelil ruttu tõusta.

Keeruline pereelu

Praegu tiksub küll vaikselt perefirma, kuid Tiina põhiaeg kulub sotsiaaltööle. Terve elu on ta aidanud neid, kes on vajanud abi — olgu selleks siis joodikust naabri laps või pere, kelle kodu põles maha. Tiina kasvatas enne haiguse süvenemist üles ka kaks kasulast, kelle leidis prügimäelt.

Mõni aasta tagasi lõpetas naine ülikoolis sotsiaaltöö eriala, et veelgi paremini toetada noori, kelle riik ja kodu on maha kandnud.

Kui väljapoole paistab naine tubli kodanikuna, siis tema tumedamat poolt teab vaid pere. Tiina leiab, et kõige rohkem on kannatanud tema kolmas laps, kes naise esimese paanikahoo ajal oli kaheksa-aastane ega mõistnud, mis emaga sünnib. Poeg elas valusalt üle vanemate lahutust ja tundis end kõrvalejäetuna. “Mul ei jagunud jõudu teda aidata ja tema on mind kõige rohkem süüdistanud.”

Lähedastel läheb vaja kannatust

Palju vatti on saanud ka Tiina kolmas abikaasa, kes on siiski jäänud vapralt naise kõrvale. Mehele langeb paratamatult kahe noorema lapse kasvatamise põhiraskus. Oma väiksematele, 10- ja 13aastastele poegadele on ema seletanud, et ta sulgub aeg-ajalt enda tuppa, sest on haige, mitte sellepärast, et lapsed on midagi halvasti teinud. Kolmele täiskasvanud lapsele on ta andnud lugeda artikleid bipolaarse häire kohta, et nad mõistaksid ema haigust.

Tiina on tänulik, et pere arvestab tema sooviga saada depressiooni ajal rahu, sest nii möödub see kiiremini ja kergemalt. Kui masendus on läbi, kraamib Tiina toad läikima ning on jälle aktiivne ja hea emme.

Tugisüsteem ongi bipolaarse häirega inimesele kõige olulisem. On raske ette kujutada, mis saab lastest, kui neid kasvatab vaid haige üksikvanem. Psüühikahäired ohustavad ka haige pereliikmeid.

“Alates ajast, kui sain õige diagnoosi, olen hakanud uuesti elama ja õpin oma haigust juhtima. Mul ei tule see veel väga hästi välja, aga ma püüdlen selle poole,” räägib Tiina. “Õnneks olen lähedaste poolt hoitud ja kaitstud. Nad ei tee mulle etteheiteid, mis on tähtis, sest muidu tuleb süütunne, mis on depressiivse inimese jaoks kõige koledam.”

Nooruspõlv purunes

Tiina teine laps, 26aastane tütar Sandra, oli ema haiguse süvenemise ajal 12aastane piiga, kelle õlgadele langes mõne aja pärast suur koorem.

“Mäletan, et ema oli hästi rõõmus ja elujõuline, ilus ja tark naine, kes tegi palju tööd ja kelle moodi ma tahtsin väga olla. Pärast esimest paanikahoogu kõik muutus.

Oli päevi, kus tal polnud midagi viga, ja järgmine päev oli ta siruli, nuttis, hüsteeritses ja kartis. Seda oli väga raske näha. Sellega kaasnes äärmuslik enesesüüdistus. Pidime õppima temaga suhtlema hellalt, muidu läks ta kohe endast välja.

Pärast viimase venna sündi jättis ema meile hüvastijätukirja. Helistasime politseisse ja arvasime, et nüüd lõpebki kõik halvasti. See oli äärmiselt valus hetk.

Lapsel vanema roll

Kuna kasuisa käis tööl, langes pisema poisi eest hoolitsemisel algul suur koorem mulle. Hommikuti mõtlesin, kas saan kooli minna, sest emal polnud lastega tegelemiseks jõudu. Meil tekkisid ka rahaprobleemid ja õppida oli väga raske. Õnneks pakkus mulle suurt psühholoogilist tuge klassijuhataja.

Olin 17aastane, kui ema ja kasuisa kolisid väiksematega maale ning mina jäin vanema vennaga linna õppima. Enne seda ei saanud ma lubada, et vajun ära, sest keegi pidi olema tugev. Nüüd sain ka mina tunda oma tundeid. Olin masenduses ja võtsin antidepressante. Sel ajal tundsin ema vastu viha ja süüdistasin teda.

Elus karastunud

Oleme kasvanud väga tugevateks lasteks, igapäevamured tunduvad meile pisikesed. Olen vendadega väga lähedane ja väiksemad on mulle nagu pojad. Samas kujunes mul välja tugev tunnete kontroll. Ma ei lase endale valu ja ka positiivset hästi ligi.

Siiani õpime vendadega, kuidas emaga suhelda. See on väga keeruline. Kui tal on parem, siis ta räägib ja naerab, kuid häid päevi on vähe.

Vaatamata kõigele me armastame ja austame oma ema. Negatiivse hulgas on olnud ka positiivset, ta on meile ka palju tarkusi jaganud. Kui olime põhjas, tundsime talle kaasa, nutsime, olime tema pärast kurvad. Üritasime teda päästa.

Müts maha tema abikaasa ees, kes võitleb koos temaga iga päev ning on äärmiselt mõistev ja vastutulelik. Tegelikult on sellise inimesega väga raske koos elada. Hea on ka see, et ema on leidnud endale sotsiaaltöö näol tegevuse, mis on toonud natukenegi sära ta silmadesse.”

Raskesti äratuntav haigus

Anneli Valdmann, arengukeskuse Avitus nõustaja

Bipolaarse häirega inimene kõigub kahe äärmuse vahel. Depressiooni ajal tundub talle kõik lootusetu ja tal pole jõudu midagi teha. Suurenenud aktiivsuse ehk maania ajal võib ta aga teha mõtlematuid otsuseid ja olla suhtlemisel liigagi aktiivne.

Samas selle häirega inimesed ongi tavaliselt väga andekad ja võimekad. Kui maaniafaas pole liiga tugev, siis nad teevadki ära nelja inimese töö. Kui aga aktiivsustase on liiga suur, tekivad keskendumisraskused ja ei suudeta säravaid ideid lõpuni viia.

Kui meeleolukõikumine häirib inimest, tema suhteid ning igapäevaelu, tuleks tarvitada ravimeid, ja tavaliselt pikaajaliselt. Kõrvaltoimete vältimiseks on vajalik hea koostöö arstiga. Spetsialisti valikul tasub uurida, kas tal on selle haigusega töötamise kogemus. Kahjuks leidub rohkesti inimesi, kellel on enne õige diagnoosi saamist ravitud aastaid hoopis depressiooni või ärevushäiret.

Alahinnata ei tasu ka teraapiat. Uuringud näitavad, et haiged, kes kasutavad lisaks ravimitele psühholoogilisi abimeetodeid, saavad haiguse suurema tõenäosusega kontrolli alla. Ravimite-teraapia kombinatsiooniga on vahel võimalik ka täielik paranemine.

Tahan julgustada inimesi, kes selle häire pärast end halvasti tunnevad. Isiksustena on nad säravad, soojad ja värvikad. Võib-olla tasub mõelda oma eripärale kui eelisele.

Lähedastel soovitan olla hooliv ja selge peaga. Selle haiguse meeleolukõiku-mised on tugevalt bioloogilised. Teile armas inimene ei ole tahtlikult muutlik ega isekas. Pidage ka ise nõu spetsialistidega.

Allikas: Pere ja Kodu