Tere, ma olen Kreete. Ma olen bipolaarne

Eestlased ei karda enam oma lugusid tugigrupis jagada. Tugirühmi oleks vaja palju rohkem.

„Tere, ma olen Kreete. Ma olen bipolaarne. Mul on kaks väikest last ja siia sundis mind tulema mees, sest ta ei suuda enam minuga elada.”

Umbes nii mäletab oma esimest tugirühma õhtut 32-aastane Kreete, keda kimbutab juba aastaid depressioon. Hiljuti diagnoosis psühhiaater tal bipolaarse häire ja suunas ta tugigruppi. „Et kohtuda endasugustega ja õppida oma häirega elama,” meenutab Kreete arsti nõuannet.

Rõõmsad depressioonikud

„Alguses ei saanud ma üldse aru, miks need inimesed kogunevad. Ainult mina tundusin olevat õnnetu, teistel oli nalja nabani, visati musta huumorit depressioonikute eluolu teemal. Nii rõõmsaid tegelasi polnud ma ammu kohanud,” jagab Kreete muljeid esimesest rühmaõhtust.

„Nii rääkis üks naine, et linnas on hea depressioonis olla, sest kedagi ei huvita, miks sa nädala jooksul oma korterist ei välju. Aga maal hakataks sind kohe joodikuks pidama, kui sa naabrit mitme päeva jooksul uksest sisse ei lase. Kurb ju, aga grupp naeris, kõhud kõveras. Keegi ei nutnud, ei põrnitsenud enda ette, isegi salvrätikarpi polnud kuskil näha.”

Läks aega, enne kui Kreete ütles lahti tugigrupitöö ühest õigusest – vaikida. Tema arvates oli võõrastega oma muresid jagada imelik, isegi kui tead, et räägitu jääb nende seinte vahele. Ühel hetkel oli ta ometi valmis oma lugu jagama. See lugu oli elust Ameerika mägedel, kus pime tühjus asendus järsku maniakaalselt reipa perioodiga. Kus tema lapsed ei teadnud kunagi, kuidas ema nende olemasolule täna reageerib.

„Tegime 2009. aastal uuringu, et näha, kuidas eestlased rühmatöösse suhtuvad. Küsitlesime 1500–1600 meeleoluhäiretega inimest,” räägib Avituse arengukeskuse eestvedaja ja nõustaja Anneli Valdmann. „Üllatuslikult selgus, et suhtumine oli üsna positiivne. Kui vastaja ise polnud valmis rühmatöös osalema, siis tuttavale soovitaks ta seda vajadusel kindlasti.”

Vaoshoitud eestlased

Üllatuslikult seepärast, et ka Avituses kardeti, et eestlased pole valmis end teiste juuresolekul avama. Pärast ühtteistkümmet aastat rühmatööd nendib Valdmann, et eelarvamused meie inimeste n-ö lukus olemisest on alusetud, sest tugigrupid hakkasid tööle kohe. Algusaastatel ehk veidi vaoshoitumalt nelja kuni viie osalejaga, kuid nüüd on rühmad täis. Neid peaks olema palju rohkem ja igas Eesti nurgas, kuid ei jagu eestvedajaid.

„Olen palju kuulnud müüti, et eestlastele grupitöö ei sobi. Võin öelda, et see ongi tõepoolest müüt,” tõdeb Valdmann.

Põhilised hirmud on aastatega samaks jäänud: äkki lähevad lood rändama, kui mõni tuttav on ka grupis, või äkki võtan teiste räägitut liiga hinge ja mu seisund halveneb veelgi. Need, kel on hästi juhitud grupitöö kogemus, seda ei pelga. Hästijuhitud grupp ei lasku klatši ja halamisse, vaid toetab inimesi elukvaliteedi parandamise konarlikul teel.

„Parim soovitaja on isiklik kogemus. Kui tuttav on tugigrupis käinud ja soovitab seda teisele, siis on see parim kindlustus, et kõik läheb hästi,” teab Valdmann.

„Grupitöö alustamine on paras seiklus nii juhendajale kui ka osalejatele, sest kunagi ei tea, milline see teekond tuleb ja mis seekord siis juhtuma hakkab. Pole olemas kaht ühesugust gruppi, ehkki teemad on samad,” nendib Anneli Valdmann.

TUGIGRUPID EESTIS

Vaimse tervise tugigrupid

■ Duo koolitus- ja tugikeskuse tugigrupid skisofreenia, bipolaarsuse, ärevushäire ja depressiooni põdejatele Tallinnas ja Viljandis: www.epry.ee/duo

■ Noorte esmahaigestunute tugigrupp (psüühikahäired) ja perede tugigrupp psüühikahäirega inimeste lähedastele Tallinnas: www.vaimnetervis.ee

■ Avituse eneseabikeskuse avatud depressiooni ja bipolaarse häire grupp Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus ja Valgas. Meeleoluhäiretest taastujatele ja nende lähedastele; Avituse vestlusgrupp elukriisi-des kasvajatele Tallinnas kogemusnõustajate eestvedamisel:

■ Tugigrupp autistlike laste vanematele ja lähedastele Tallinnas: www.autismtallinn.ee

■ Tugigrupid Aspergeri sündroomiga inimestele Tallinnas Pelguranna teraapiakeskuses. Täpsemat infot leiab: www.vaimnetervis.ee

 

Allikas: Päevaleht