Rängas elukatsumuses ulatab käe saatusekaaslane

“Oma kogemuslugu saan nüüdseks sõnastada kui taastumislugu. Loomulikult on kogu läbielatu jätnud hinge sügava jälje, samal ajal on see mind muutnud ja andnud elule hoopis teise tähenduse,” nendib Eve Mällo, kellele kogemusnõustajate koolitus kujunes tõhusaks teraapiaks.

Pärnulanna Eve Mällo (48) teab nüüd, et sellist teraapiat vajanuks ta juba palju varem. “Saime sellel koolitusel grupikaaslastega läbi analüüsida kõik üleelatud kriisi etapid,” nentis ta. Sügavate kannatuste läbitöötamine aitab kriisist välja tulla ja kogeda, et elu läheb edasi.

Kuni säilis lootus

Eve Mällo on õppinud eripedagoogikat ja on täiskasvanud tütre ema. 2007. aastal ootas ta rõõmsalt perelisa, kuid pärast sünnituse esilekutsumist Pärnu haiglas sattus otsekui õudusfilmi: sündinud laps sai hapnikuvaeguse tagajärjel raske ajukahjustuse ja ema pöördumatu tervisekahjustuse. Pidevat erihooldust vajav laps suri viiendal eluaastal.

Sünnitusele järgnes šokiseisund: rasedus kulges ju hästi, miks siis asjad nii halva pöörde võtsid?

Eve meenutab, et vapustusest ülesaamise järel unustas ta end täielikult ja pühendus viimast välja pannes vastsündinule, võideldes haige beebi heaolu eest, nagu oskas ja suutis. “Tahtsin tema olukorda parandada nii palju, kui see tema kahjustuse juures võimalik oli. Polnud küll lootust, et ta hakkab käima või rääkima,” märgib ema.

Haiget väikelast tuli valvata ööpäev läbi: tütre hingamisteid oli vaja pidevalt aspireerida, samuti pidi toime tulema krambihoogudega. “Ma ei tea, kust ma jõu võtsin, aga olin täis tegutsemist. Säilis lootus, et suudan teda aidata ja arendada stabiilsema seisundini tulevikus,” meenutab ema.

Kõik Eve lähedased ja peretuttavad olid ehmatanud, sest kellelgi neist sellist kogemust ei olnud. Hakkama tuli saada oma tarkusega. Abi oli erivajadustega laste vanemate tugigruppides osalemisest. Kuna Eve abikaasa töötas Soomes, oli kogu kodune elu naise õlgadel.

Elu nagu lahinguväljal

Elu haige lapse kõrval tähendas emale pidevat stressi ja muret. Tunda andis jupiti magamine. Kodunt Eve välja ei pääsenud ja isiklik elu puudus tal täielikult.

Kolmandal eluaastal lapse tervislik seisund halvenes ja Eves võttis maad masendus, lootusetus ja abitus. Edasi aitasid elada rahustid, depressiooni– ja unerohud.

Võitlus järeltulija elu nimel meenutas viibimist lahinguväljal. Tütrega ei olnud võimalik kodunt välja minna, samuti ei saanud teda kellegi hoolde anda, sest kõik lähedased kartsid üliraskes seisundis last. Mida tähendab emale kuulata hommikust õhtuni lapse nuttu ja näha teda kannatamas? Kuidas ühel päeval tehtud otsused võivad tuua aastateks piina ja kannatusi, mis ei näi lõppevat?

Eve üritas hingeliselt raske reaalsuse eest põgeneda, sest talle tundus, et see ajab hulluks. Kui saaks kuidagi rinnust v16älja tõsta kogu ängistuse ja valu, mis tundus kui kivirahn, muutudes igapäevaga raskemaks, mõtles ta. Hiljem, olles kokku puutunud mitut laadi kannatustest räsitud inimestega, kõlasid nende tunded ja mõtted Evele tuttavalt.

“Langesin apaatiasse, ainus soov oli end tühjaks nutta. Aga kui nuttagi ei suuda …” lisab Eve. Pinge ehk pidev stress viib inimese hulluksmineku piirile.

Leinaja hingevalu

Kõrvaltvaatajad seda tihti ei mõista. Nad imestavad, kuidas inimene ikkagi ei suuda end käsile võtta. Aga niisuguses seisus olijal ei jätkugi vaimsetega füüsilist ressurssi olla tubli, sest lihtsalt ei jõua, ei jaksa ega suuda.

“See tuleb sellest, et sa ei näe endal enam tulevikku. Puudub igasugune visioon, valguskiir. Süveneb elust äralõigatuse tunne. See põhjustabki sügavat depressiooni,” räägib Eve.

Lapse surm oli uus šokk, kuigi oli aimata, et see juhtub. Omastehooldaja võib lähedase surma järel enesesüüdistuste all kokku vajuda. Kas ma ikka tegin kõik õigesti? Kas oleks saanud veel paremini? Rasketel hetkedel on kasu eneseabiraamatutestki, aga need ei asenda elavat inimest. Kõige parem, kui leinaja kõrval on keegi, kes mõistab seda valu, sest tal on sama kogemus. Siin saab kogemusnõustaja aidata lähedastel paremini aru saada, mis toimub stressis või depressioonis inimese hinges.

Kui varem kuulus Eve erivajadustega laste vanemate tugigruppi, siis lapse lahkumise järel lahtus seegi side. Tekkis tunne, et ta ei kuulu enam kusagile.

Järgivad eetikakoodeksit

Eve hingelähedane teema on omastehooldus – see on põhjus, miks ta asus kogemusnõustamise kõrval õppima Pärnumaa kutsehariduskeskuses hooldustööd. Läbida on jäänud veel viimane kursus.

Hooldustöö erialal õpetatakse hooldusvõtteid eri haiguste korral. “Nüüd omandan seda, mida oleks võinud teada oma last hooldades,” täheldab Eve. Tema eesmärk on pakkuda tuge peredele, inimestele, kes hooldavad oma lähedast. Ühtlasi õpetab ta, kuidas abistajad saaksid ennast hoida. Eve teab, et omastehooldajad ei suuda olla lõpmatuseni tublid. Nemadki vajavad enda kõrvale inimest, kes mõistab ja teab, mis toimub, kuulab ja oskab anda nii emotsionaalset kui praktilist abi.

Sellest päevast, mil kogu tragöödia alguse sai, on möödunud kaheksa aastat. Eve teab omast käest, et kui on juhtunud mingi traumaatiline sündmus, tahab inimene kogu valu välja rääkida. Aga rääkida saab sellest inimesele, kel võtta ligilähedanegi kogemus. Kuidas mõtestada oma elu? Mis aitaks edasi elada?

Mullu osales Eve Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi eestvedamisel toimunud kogemusnõustajate koolitusel, tänavu kevadel samateemalisel vaimse tervise arengukeskuse Avitus koolitusel. “Tuleb leida jõud, et kodunt välja minna. Pead olema valmis oma kogemust teistega jagama, see annab teadmise, et ei olda üksi,” teab Eve.

Kogemuskoolituse väärtus seisneb selles, et seal saavad kokku eri lugudega inimesed. Lähedase surm, rasked suhted, liiklusõnnetuste tagajärjed, sõltuvushäired, koolivägivald, erivajadustega inimesed. Kummati on kannatuse läbielamise olemus sarnane: tunded ja emotsioonid on sarnased. Ja muidugi võib juhtuda, et oma kogemust jagades saadakse uuesti haiget.

Kogemusnõustaja õpib koolitusel olema oskuslik kuulaja, ta ei anna hinnanguid ja aitab sõnastada tundeid ja probleeme. Oma töös tugineb ta eetikakoodeksile, mille osadest üks on kindlasti konfidentsiaalsus: isiklikest tunnetest rääkiv inimene on haavatav ja haiget saades ei pruugi taastumine olla kuigi tõhus.

“Nüüd olen leidnud oma tee. See on kogemus, mida saab kasutada teiste aitamiseks,” lõpetab Eve jutu.

Kogemusnõustaja

* Kogemusnõustaja on isikliku (kriisi)kogemusega inimene, kes on läbinud kogemusnõustamisalase väljaõppe. Ta on samalaadse kogemusega toetaja, kes pakub oma läbielatud kogemuse kaudu empaatilist mõistmist, tuge ja infot. Temaga saab arutada enda elusituatsioone, mis vajavad muutmist või millega ei suudeta ise toime tulla.

* Kogemusnõustaja on inimese taastumisprotsessi võrgustiku liige, kes ei asenda spetsialiste, vaid on toetaja, kes oma kogemuste kaudu pakub mõistmist, tuge ja teavet, et olla abiks pinna jalge alt kaotanu tagasipöördumisele täisväärtuslikku ellu.

* Iga kogemusnõustaja tegutseb oma valdkonnas, erinev on toetamine füüsiliste puuete ja vaimse tervise vallas. Vaimse tervise toetamine eeldab kindlasti põhjalikumat väljaõpet.

* Pärnus teevad kogemusnõustajate koolitamisel ja teenuse pakkumisel koostööd MTÜ Hingerahu ja Pärnumaa puuetega inimeste koda, samuti luuakse võrgustik, kes sellest teenusest teadlikena oskavad seda abivajajatele pakkuda: sotsiaaltöötajad, haigla, töötukassa.

Andmed: Eve Mällo

Allikas: Postimees