Psüühikahäiretega inimestes tekitab töövõimereform praegusel kujul paanikat

Järgnev artikkel on veebifoorumi „Sa ei ole üksi” liikmete ja kogemusnõustajate ühine arvamusavaldus. Tegu on Eesti suurima vaimse tervise foorumiga, mis koondab inimesi, kel on probleeme depressiooni, ärevushäirete või teiste enam levinud psüühikahäiretega.

Eestis räägitakse töövõimetuse põhjustajana eelkõige füüsilistest puuetest. Sujuvalt unustatakse aga ära, et kümne enim töövõimetust põhjustava haiguse hulgas on viis psühhiaatrilised: depressioon, bipolaarne häire, alkoholi kuritarvitamine, skisofreenia ja sundhäire.

Sotsiaalkindlustusameti registri andmetel on Eestis registreeritud ligi 23 000 püsiva töövõimetusega inimest, kel on selle peamiseks põhjuseks psühhiaatriline diagnoos. See on enam kui iga viies töövõimetu. Nendele lisanduvad inimesed, kel psüühikahäire on kaasuv probleem. Need mured puudutavad tihti täies elujõus inimesi, sest psüühikahäired vallanduvad sageli noores eas – noortel on töövõimetuse põhjuseks psüühikahäired 70 protsendil juhtudest.

Kitsas vaade

Kui Eestis räägitakse vaimsest tervisest, siis seostatakse seda ainult skisofreeniaga. Ometi on selle levimus vaid 1 protsendi ligi. Ärevushäirete all kannatab aga 9 protsenti, meeleoluhäirete all 11 protsenti inimestest.

Võib tunduda uskumatu, aga depressioon on maailmas puuet põhjustavate haiguste pingereas teisel kohal. Tegemist on epideemiaga, mis nõuab palju rohkem tähelepanu, kui sellele pööratakse.

Praegu käib töövõime hindamine depressiooni või ärevushäirega inimese jaoks absurdselt. Tuleb täita ekspertiisitaotlus, mille küsimused puudutavad ainult kehalisi probleeme: nägemist, kuulmist, rääkimist, liikumist jne. Küsimused selle kohta, kuidas inimene saab hakkama igapäevaeluga, annaksid justkui võimaluse rääkida raskustest, mis tekivad väsimuse, apaatia, ärevuse või tähelepanuhäirete korral … kuid ankeet seda siiski ei võimalda. Näiteks kui vastata eitavalt küsimusele „Kas te tavaliselt suudate kasutada telefoni ilma spetsiaalse abivahendi ja/või teise inimese abita?”, sest inimene ei suuda suure ärevuse tõttu telefoniga helistada, võib ametnik teha suured silmad: „Mis mõttes te ei saa telefoni kasutada – käed on ju otsas?”

Kas simulandid?

Kui inimene on ratastoolis, on ühiskond empaatiline, probleem on nähtav ja siililegi selge, et tal on abi vaja. Kroonilise depressiooni korral ei ole aga otsaette kirjutatud „depressioon”. Meie inimesed on isegi arstidelt saanud kommentaare, et „sa näed ju täitsa normaalne välja”. Justkui depressiooni või ärevushäirega peaks ringi käima salkus juuste ja määrdunud riietega.

Kui uues süsteemis hakkavad töövõimet hindama töötukassa ametnikud, siis huvitab meid väga, kas töötukassal on üldse olemas kompetents. Praegused klienditeenindajad tunnevad ära sellised psüühikaprobleemid, mis kohe silma hakkavad. Kui vanamemm ikka räägib, et lähedased teda mürgitavad ja valitsus ta järele luurab, tekib kahtlus, et midagi on korrast ära. Aga kui tuleb keegi, kel on justkui haridus ja töökogemus olemas, aga igal kohtumisel on näha, et ta on olnud passiivne, pole tööd otsinud, CV kirjutamise kohta ütleb, et ei jaksanud, ning kui spetsialist pakub talle ametit, mis ta võimetele ja taustale justkui peaks sobima, käitub ta igasuguse entusiasmita, mida siis arvata? Simulant!

Kasu asemel kahju

Tegelikult võib tegu olla raskes depressioonis inimesega, kelle suurimaks võimetekohaseks pingutuseks ongi end püsti ajada ja kord kuus töötukassasse vedada. Tegemist võib olla inimesega, kes tõesti ei suuda haiguse tõttu 80 protsenti ajast tööülesandeid täita. Jääb aga mulje, et niisuguse võimaluse peale pole reformi ette valmistades mõeldudki.

Planeeritava töövõimereformi keskseks kohaks on aktiivsusnõue. Eeldatakse, et inimene suhtleb, liigub ringi ja otsib tööd. Raske depressioon võib aga kaasa tuua passiivsuse, apaatsuse, alanenud energiatasemest tingitud suutmatuse n-ö normaaltasemel igapäevaselt toime tulla.

Sotsiaalfoobia või Aspergeri sündroomi (autismi) diagnoosiga kaasneb piiratud sotsiaalsus, võimetus olla teistega lähedases kontaktis, seega on näiteks kollektiivis töötamine välistatud. Kui sundida sellist inimest osalema „aktiviseerivates meetmetes”, võib vaimset tervist hoopis kahjustada ja probleemi süvendada.

Teame näiteid, kuidas töötukassa survestas inimest vastu võtma ebasobivat tööd (valvuriamet öisel ajal), mille tagajärjel tal vallandus esimesel tööpäeval lisaks olemasolevatele probleemidele paanikahäire. Kuidas on sellised riskid reformis maandatud?

Palju leidub ka inimesi, kes hakkavad saama uuest reformist kasu asemel hoopis suurt kahju. See probleem puudutabki eelkõige psühhiaatrilise diagnoosiga inimesi. Inimesed, kes on raskustele vaatamata olnud nii tublid, et on suutnud ise endale luua või leida töökoha, mis vastab nende vajadustele, hakkavad uues süsteemis rahaliselt kaotama (töövõimetoetus on praegusest pensionist väiksem). Kuna nende töövõime on objektiivselt väiksem ja sissetulek madal, siis on nad kasutanud pensioni oma puudest tulenevate lisakulutuste kompenseerimiseks. Kui see ära kaob, ei suuda paljud neist enam lihtsalt ära elada.

Kaotavad ka need, kes terviseprobleemidest hoolimata pingutavad tööd teha ja teenivad keskmise palga või üle selle. Neilt võetakse toetus üldse ära, kuigi nende terviseprobleem võib olla väga kulukas ja elu piirav.

—————————————————

Kuidas ei saa üles tõusta ja tööle minna?

Kõrgharidusega naine (34), enne haigestumist pikaajalise töökogemusega ärinduses. Kroonilise raske depressiooni tõttu diagnoositud keskmine puue ja 60 protsenti töövõimetust.

Kõige värskemad Linnalehe uudised otse sinu postkasti

Seda, et psüühilise häire korral üleüldse saab töövõimetust taotleda, sain teada foorumist „Sa ei ole üksi” pärast viis aastat kestnud tugevaid probleeme ja kannatusi, mida häire oli mulle tekitanud. Sealhulgas olin kahel korral kaotanud töö, sest ei suutnud madalhetkil seda enam teha.

Ükski spetsialist polnud mulle varem sellist võimalust pakkunud, kuigi mu töövõime oli langenud allapoole võimalust end elatada ning mul kulusid suured summad oma tervise peale (psühholoogi külastused, ravimid jne). Selleks, et ellu jääda ja endale mingi sissetulek tekitada, vaatamata sellele, et ei suuda täiskohaga tööl käia, osalesin ühe mittetulundusühingu töös, kus aitasin sümboolse tasu eest projekte kirjutada.

Kui mul on tugevad unehäired, ei suuda ma tihti tõusta enne kella 14–15. Seepärast saan töötada üksnes vaba graafikuga, see tähendab kodus. Kui mõnel päeval on natuke rohkem tegemist, ei suuda ma paar järgmist päeva üldse tööd teha. Tervetele inimestele tundub see arusaamatu, aga kella 9-ks tööleminek ja kaheksatunnine tööpäev oleksid minu jaoks mõeldamatud.

Aastaid kestnud elu olelusvõitluses olen suutnud endale ise töökoha „kohandada”. Seda tänu oma varasemale kogemusele, suurele motiveeritusele ja tugevale lähedastest toetusvõrgustikule. Olen saanud pisut üle 200-eurost töövõimetuspensioni, mis on võimaldanud mul teha väiksema koormusega tööd, säästa tervist, mis väiksemagi ülekoormusega üles ütleb, ja maksta terapeudi teenuse eest (mida ei paku haigekassa), tänu millele ma üldse „olemas” olen.

Samas olen ma haigusele vaatamata kõrgharitud spetsialist, kelle töötund võiks ideaalis olla tublisti üle Eesti keskmise. Töövõimereformiga seatakse mind aga olukorda, et kui suudan mingil hetkel teenida üle 640 euro, väheneb mu toetus nullini. Sellisel juhul pean psühholoogi ja suurema osa ravimite eest maksma oma taskust ja normaalse elatustaseme säilitamine muutub küsitavaks.

———————————————-

saeioleyksi.ee

Toetav, sõbralik ja informatiivne vestlusruum vaimse tervise ja heaolu teemadel. Räägitakse depressioonist, bipolaarsest häirest ja stressist, lahendustest, õnnelik olemise võimalustest jne.

Allikas: Linnaleht