Passiiv-agressiivsus — mis see on?

KODUTOHTER: Mis on passiiv-agressiivne käitumine, kuidas seda ära tunda ja mil viisil sellise käitumisega kokku puutudes toimida, sellest räägib arengukeskuse Avitus psühholoogiline nõustaja Anneli Valdmann.

Kõik me teame, mis tunne on, kui keegi meie peale vihastab — lärmab, ähvardab või tahtlikult solvab. Saame aru, et inimene on agressiivne ja ründav, ning soovime ennast kaitsta. Vahel aga tekib tunne, et tehakse liiga, kuigi pole otseselt halvasti öeldud. Ometi tajume, et kõik ei ole nii, nagu peab. Selle taga võib olla passiiv-agressiivne käitumine.
“Enamik inimesi teab, et agressioon on mingil viisil ründamine — kes karjub, kes laseb käed käiku, aga igal juhul on inimese viha näha ja on tunda, et ta ründab.

Sõjapidamises on vastase kahjustamiseks erinevaid viise, näiteks minnakse lahingusse ja rünnatakse avalikult ning nähtavalt. Aga on ka salalikud kahjustamise või õõnestamise võimalused. Võib kaevata tunneli vaenlase müüride alla, need kukuvad kokku ja ei olegi vaja otsest lahingut pidada. Passiiv-agressiivne käitumine ongi salalik ja varjatud teiste inimeste kahjustamine. Eesmärk on ikkagi teisele liiga teha või teda mingil moel õõnestada. Seda on väga raske märgata ja ära tunda, sest me ei ole harjunud nimetama sellist käitumist agressiooniks,” selgitab Anneli Valdmann passiiv-agressiivse käitumise olemust.

Avaldumise vormid

Passiiv-agressiivne käitumine võib avalduda mitmel moel. “Hästi sagedane viis on enda solvumise või pettumuse väljanäitamine. See tekitab vastaspooles süütunnet, häbi ja piinlikkust ning sellega saab väga tugevalt mõjutada, kuidas teine käitub. Saab panna teist tegema asju, mida tahetakse, ilma et peaks karjuma või jõuga ähvardama,” iseloomustab nõustaja.

“Teine vorm on vastaspoole ignoreerimine või vaikimine. Sel juhul on aru saada, et ilmselgelt inimene kuulis, mida talle öeldi, aga ta ei väljenda seda mitte kuidagi. Tema kehakeel, näoilme ja kõik muu viitab sellele, et teise jutt on tema jaoks tühi õhk, seda pole olnud. Ta ei reageeri sellele mitte mingil viisil.”

Nõustaja sõnul võib passiiv-agressiivset käitumist aimata ka siis, kui öeldakse pidevalt “ma unustasin”, “ei tea”, “ei saa aru” või “pole kuulnud”. “See võimaldab samuti mingeid asju tegemata jätta, aga teisel on raske kuskilt kinni hakata. Oma olemuselt on see pahatahtlik, kuid järelduseni, et meil on õigus ennast säärase käitumise eest kaitsta, me sageli ei jõua,” arvab ta.

“Passiiv-agressiivsed inimesed on äratuntavad veel selle järgi, et nad kogu aeg kurdavad millegi üle. Räägivad, mida keegi valesti tegi, kes milleski süüdi oli või millega nad rahul ei ole. Võib ka juhtuda, et nad üritavad liiga palju lipitseda või püüavad jätta muljet, et nad hirmsasti hoolitsevad, kuid sellest tekib pigem võlgu olemise tunne. Saad aru, et hoolitsus ei ole lihtsalt niisama antud, ja tunnetad alateadlikult, et ühel päeval tullakse seda tagasi küsima. Samuti on üks märk see, kui inimene kasutab pidevalt ennast tähtsusetuks tegevaid ja halvustavaid väljendeid või üritab olla liiga tagasihoidlik,” kirjeldab Anneli Valdmann.
“Veel üks variant on ohvri ja abitu mängimine. Oma nõrkusega tegelikult mõjutatakse teisi ja tekitatakse tunnet nagu “kuidas ma nüüd ei aita, ta on ju ometigi nii hädas ja õnnetu”. Ja väga tihti inimesed, kes läbivalt selliseid käitumisviise kasutavad, saavutavad selle, et teised elavad elu nende eest või vähemalt teevad väga palju asju ära,” lausub nõustaja.

Allikas: Kodutohter