Meid painavad hirmud!

Esimene reaktsioon kõige suurema hirmu kohta on pea kõigil, eriti meestel, et hirme polegi. Mitte midagi ei karda. Veidi endasse vaatamist, ja selgub, et nii kartmatud me siiski ei ole.

Leppisime inimestega nende hirmudest rääkides kokku, et jätame kõrvale foobiad ning räägime hirmudest, mis on argisemad ja tõelisemad. Samuti leppisime kokku, et oma suurimast hirmust avameelsemalt rääkimiseks on parem jääda täisnime pidi nimetamata.

Hirm koolikiusamise ees

Neljakümneaastane Kristi kolis mõni aasta tagasi koos abikaasa ja lastega pealinnast väikesesse ja rahulikku Eestimaa alevikku. Ühes sellega kadusid tema elust paljud varasemad alateadlikud hirmud.

“Tõsiselt, maal on peaaegu kõik hirmud kadunud. Linnas olin alati pabinas, kui mõni lastest kauemaks välja jäi, kujutlesin, mida kõike võib temaga juhtuda. Siin maal seda hirmu ei ole,” kinnitab Kristi.

Kuigi ta pani alles hiljuti aluse oma väikesele ettevõttele ja algus on üsna raske, ei ole elu majandusliku poolega seonduv tema meelest hirmus. “Ma ei mõtle oma firma võimalikule hukule ega ka sellele, mis siis juhtuks, kui abikaasa äkki töö kaotab,” ütleb Kristi. Need mõtted lihtsalt ei tule pähe.

Nii näibki elu esimese hooga pilvitu ja hirmudest vaba, kuid siiski peab ka Kristi seisma silmitsi ühe suure hirmuga – hirmuga oma laste pärast. “Mul on hirm koolivägivalla ees, sest kahjuks on kõik minu lapsed pidanud seda taluma,” tunnistab ta. Kaks suuremat last on kõige raskemast east koolis välja kasvanud, kuid üheksa-aastane poeg on koolikiusamise ohver just praegu. Põhjus kiusamiseks on normaalse täiskasvanu meelest absurdne, ent koolielus liigagi tavaline – poiss on vaikne ja endasse hoidev, erutudes kipuvad sõnad suus sõlme minema. Rohkem polegi kiusajatele vaja. Õnneks võttis kool abinõud tarvitusele, kui asi päevavalgele tuli, nii et võib loota parimat.

“Kõige suurem hirm on mul aga hoopis läheneva klassikokkutuleku ees, ma pole kedagi ju 25 aastat näinud,” naerab Kristi.

Hirm lähedaste pärast

Loomingulisel alal töötav 39aastane püsisuhtes Mihkel Harjumaalt peab oma suurimaks hirmuks hirmu lähedaste pärast. “Näiteks kui üksi maal elav isa mingil põhjusel mobiili vastu ei võta, tekib tunne, et midagi võib olla juhtunud. Kui uudistest tuleb teade mingi liiklusõnnetuse, tulekahju või muu õnnetuse kohta, vaatan, mis piirkonnas ja millise autoga see juhtunud on ja kas on mingi võimalus, et tegemist on kellegi lähedasega,” selgitab Mihkel. Vahetevahel tunneb ta hirmu enda või lähedaste tervise pärast. Ehkki praegu paistab kõik korras olevad, on siiski kuskil alateadvuses hirm mõne raske ja ravimatu haiguse, näiteks vähi ees. Rohkem mure kui hirm on majanduslik toimetulek.

“Praegu tuleme sissetulekuga enam-vähem välja, kuid elukaaslase sissetulek on masuaastatel oluliselt vähenenud ja kui üks meist peaks töö kaotama, muutub toimetulek oluliselt raskemaks,” sõnab Mihkel.

Üks hirm on tal veel, kuid see on pigem foobia ja seotud ämblikega. “Eestis elutsevate ämblikega mul probleeme ei ole, aga tarantlisugused elajad… Kunagi leidsin rannas põõsa alt kummist tarantlikujulise eluka. Sorkisin seda kepiga ja tuvastasin, et tegemist on mänguasjaga. Aga tarantlid tekitavad sellist hirmu ja vastikust, et isegi siis, kui olin 100% kindel, et tegemist on mänguasjaga, ei võtnud ma seda kätte, vaid toimetasin kepi otsas eemale põõsastesse.”

Muret teeb lapse areng

Tartus elav 42aastane Õnne seostab oma suurima hirmu samuti lähedastega: ema ja väikese pojaga.

“Võib-olla see polegi otseselt hirm, vaid mure,” arutleb ta, lisades et tema murel on konkreetne põhjus. Ema tervis on juba viimased 25 aastat kehv, paariaastane laps aga on oma arengus eakaaslastest veidi maas ja tal esinevad mõned hüperaktiivsuse jooned. “Samas ma teen kõik selleks, et mure ei muutuks tõeliseks hirmuks. Mul on uskumus, et hirmudel on tava tõeks saada,” on Õnne ebausklik. Samal põhjusel väldib ta olukordi, kus mõni põhjendatud hirm võiks tõeks saada – näiteks hirm kallaletungi ees hoiab teda eemal pimedatest tänavatest.

Õnne sõnul on hirme vanuse lisandudes jäänud vähemaks. Kui väiksemana tekitas õudu mõte sõjast või vägistajatest, siis nüüd paneb küsimus suurima hirmu kohta esmalt pikalt mõtlema. “Kui ma nüüd tõsisemalt järele mõtlen, siis minu suurimaks hirmuks on kujutlus minu väikesest pojast, kes kõnnib üksi, suur kott seljas, pärast koolipäeva lõppu tiheda liiklusega tänaval.”

Vastutus tõi hirmu

Tallinnas elav 36aastane Kristo meenutab, et kui ta lõbusa poissmehena elust läbi liikus, siis tal hirmusid polnudki. Ei häirinud isegi see, kui tööl olid ebakõlad, sest usk oma võimetesse, teatud mõttes isegi ülbus, olid sedavõrd suured, et kindlus uue tööandja juures edukalt jätkata oli vankumatu.

Kõige värskemad Õhtulehe uudised otse sinu postkasti

“Ainus, kelle heaolu eest tuli vastutada, olin ju mina ise, ning teadsin et nälga ei jää ma ka siis, kui oma palga nädalaga laiaks lõin,” muigab Kristo. “Võib öelda, et esimest korda tundsin reaalset hirmu majanduslanguse ajal ja seda just elu materiaalse poole pärast. Eks selleks ajaks oli ka vanust juba kogunenud ning arusaam, et igale probleemile ei pruugi alati kiiret lahendust olla, hakkas üha selgemalt kohale jõudma. Ehk siis tekkis hirm tööd ja sissetulekut kaotada,” räägib Kristo. Pere loomine on seda hirmu veelgi süvendanud.

Hirmuga telekat ei vaata

70aastane Mare tunnistab, et on viimastel aastatel teinud endaga palju tööd, et hirmudest vabaneda. “Praegune aeg on vägivalla aeg ja inimesed on hirme täis, nii elatakse hommikust õhtuni ja ollakse harjunud, ei osatagi teisiti, aga mina nii ei taha,” selgitab Mare, miks on ta seadnud endale keerulise eesmärgi mõista oma hirme ja neist vabaneda. Samas usub ta, et päris ilma hirmudeta ei saa inimene olla, midagi ikka jääb.

“Minul on hirm vägivalla ees. Pimeduses ja üksinda tekib paaniline hirm, aga õnneks ma ei ole pidanud oma elus praktiliselt üldse üksi olema,” on Mare tänulik. Vägivalda teab ta vaid teiste juttudest ja telerist, ise pole sellega kokku puutunud, kuid et oma hirmule mitte hoogu juurde anda, väldib ta teleris neid saateid, mis sisaldavad vägivalda.

“Veel tunnistan ma endas abstraktset hirmu olla süüdi, ehkki ma ise täpselt ei teagi, milles,” ütleb Mare. Eesti ühiskond aga tunneb tema arusaamist mööda hirmu teiste halvakspanu ees: “Kardetakse saada hukkamõistetud, see hirm avaldub üleüldises orjalikkuses.”

Kõige lihtsam ja maisem Mare hirmudest on hirm lastelaste pärast. “Ma kohutavalt kardan, et nad kukuvad trepist alla või jätavad sõrmed ukse vahele, ehkki seda ei ole juhtunud, kohutavalt pinges olen,” ohkab ta ja loodab, et suudab sellegi hirmu seljatada. “Minu eesmärk ei ole olla emotsioonitu, natuke hirmu peab olema, aga see peab olema positiivne, negatiivsetest hirmudest oleks parem vabaneda.”

Tänuväärne uurimismaterjal

“Ilmselt oleks mina väga tänuväärne materjal mõnele psühholoogile, kelle erihuviks on hirmude uurimine,” naerab 38aastane Inga Harjumaalt. “Ma kardan üksindust, pimedust, autoõnnetusse sattumist, kallaletungi tänaval, korraga on minu jaoks hirmutav olla tähelepanu keskmes või siis vastupidi kõrvalejäetu, kardan hülgamist, pettumist iseendas või mõnes sõbras, ebaõnnestumist töös või abielus, pidev hirm on ka laste ja teiste lähedaste pärast. Kardan tulevikku, vaesust, no ja surma kardan ka. Kõike seda arvesse võttes on isegi raske öelda, milline neist on minu suurim hirm,” räägib Inga.

Ta usub, et mitmel tema hirmul on täiesti loogiline ja mõjuv põhjendus. Näiteks hirm pimedal tänaval käies ja selja taga samme kuuldes tuleb sellest, et korra on talle tänaval kallale tungitud. Hirmu surma ees võib aga põhjustada lapsepõlvesõbra aastatetagune enesetapp.

“Üksinduse ja pimeduse kartus on ilmselt pärit kuskilt hämarast lapsepõlvest, aga näiteks hirm vaesuse ja ebaõnnestumise ees on minu jaoks uus asi. Kuigi olin kahekümneselt puruvaene, ei olnud see siis hirmus, vastupidi, usk helgesse tulevikku oli vankumatu. Nüüd aga kardan, et kui ei jaksa enam rattal püsida ja maha pudenen, siis tagasi ei saagi,” räägib Inga.

Lähedastega seotud hirmud on tema sõnul pigem selline pidev alateadlik mure, kas nendega on kõik ikka hästi, kas nad on õnnelikud. “See hirm on loomulik ja seda hirmu ma ei karda. Üldiselt saan ka nende teiste hirmudega hakkama. Tean, et need on olemas, aga esialgu lasevad need mul veel elada ja olla üsna normaalne inimene.” ütleb Inga.

Hirmul on mitu nägu

Lääne-Virumaal pensionipõlve pidava Anna jaoks on maailma alles jäänud üksainus hirm – hirm lähedaste pärast. “Enda pärast ei ole ammu enam hirme, aga laste ja laste pärast kardan kogu aeg.”

Temast neli korda noorema Lisbethi suurimaks hirmuks on praegu hirm vanaks saada. “Hästi ei tahaks! Tahakski jääda nooreks ja ilusaks, aga tean, et see pole võimalik,” tõdeb ta.

Psühholoog: hirmuvaba elu ei ole olemas

Arengukeskuse Avitus psühholoogilise nõustaja Anneli Valdmanni sõnul kehtib hirmu puhul ütlus: “Loodus tühja kohta ei salli”, ehk sõjaaegadel läheb tähelepanu sõjaga seotud hirmudele, rahu ajal läheb fookus suhetele ja argielu muredele. Kokkuvõttes tähendab see seda, et hirmuvaba aega ei olegi olemas. Hirm on meie loomulik osa ja käimalükkaja.

Kas ja kuidas inimeste hirmud muutuvad? Kas praegu on need teistsugused kui näiteks kümme aastat tagasi?

On hirme, mis sõltuvad meid ümbritsevast keskkonnast ja oludest, ning on hirme, mis on üldinimlikud ja käivad alati inimestega kaasas. Näiteks praegune majanduslangus suurendab kindlasti töö, rahalise toimetuleku ja materiaalse turvatundega seotud hirme. Võib süveneda ka hirm oma sotsiaalse staatuse säilitamise suutlikkuse pärast – kui kaotan töö ja positsiooni, kas suudan sellest hiljem välja tulla, kas suudan säilitada vajaliku ja eduka inimese minapildi? Nõukogude ühiskonnas olid praegusest suuremad poliitilise survega seotud hirmud, kuid töö oli kõigile tagatud. Ilmselt ei olnud praegusega võrreldav ka eluasemega seotud ebakindlus.

Ajastuoludest sõltumatud hirmud on näiteks hirm saada hüljatud, väljatõugatud või mitteaktseptitud oluliste inimeste hulgas – partner, pere, vanemad, sõbrad, tuttavad. Ka hirm mitte toime tulla kõigi endale esitatud ootustega on üsna üldine. Eri ajaperioodidel võib varieeruda lihtsalt ootuste sisu – kas pean ühiskondlike ootuste valguses olema tubli koduperenaine, tubli parteilane või ärijuht.

Mida kardavad inimesed praegu kõige rohkem?

Tundub, et Eestis on praegu palju just selliseid ülevõimendatud ootustega seotud hirme – kas ma saan kõigega hakkama; kas suudan kõigile tõestada, et olen edukas, kompetentne, vajalik? Suur on eksimise hirm ning hirm sellepärast, mida teised mõtlevad.

Hirm oma kuvandi pärast laieneb ka neile, kes inimest ümbritsevad, ning see omakorda seab neilegi kõrged ootused. Naine peaks töötama ja mitte kaheaastase lapsega kodus istuma. Ta peaks olema ilus, rõõmus ja edukas. Lapsel peaks seitsmeaastaselt olema 2. klassi teadmised ja ta peaks sisse saama eliitkooli. Nad peavad käima viies ringis ja saavutama tulemusi. Sest siis saab lapsevanem seltskonnas julgelt rääkida teemal “MINU laps…”. Kui lapsel on õpiraskusi (kas või näiteks suuresti füsioloogilise tähelepanuhäire või logopeediliste probleemide tõttu), siis see teema vaikitakse maha, peidetakse ära ja sageli vihastatakse spetsialistide peale, kes MINU lapses sellist probleemi “ette kujutavad”. Selline laps ei too mulle uhkust ega au. Ta võiks üldse olla kellegi teise laps.

Ja eks ka seesama hülgamise ja mitteomaksvõtmise hirm on väga levinud. See survestab väga paljus tegema valikuid võtmes “mida nemad tahavad” ja inimesed kaotavad oskuse näha, mida nad selle kõrval ka ise vajavad.

Millise piirini on hirm normaalne, kust alates peaks abi otsima?

Püsiv hirmu ja valveloleku seisund (mida enamasti üldse ei teadvustata) viib emotsionaalse väsimuse ja läbiva rahulolematuseni. Paljudel juhtudel lõpuks ka läbipõlemise, depressiooni või püsiva ärevuseni, kuna psühholoogilised ressursid on kurnatud ja neil ei ole taastumise võimalust. Kui inimene tunneb, et ta peab nädalast nädalasse iga päev tugevalt pingutama, et uut päeva hommikust õhtusse saada – et tegemised oleksid tehtud ja suhtlemised suheldud –, kui see tundub vaev ja viletsus ja pakub harva häid tundeid, siis on probleem jõudnud sellisele tasandile, et peaks otsima abi. Mida pikemalt selline seisund kestab, seda suurem on püsivate elektrokeemiliste muutuste tekkimise oht. See võib hiljem väljenduda kroonilises depressioonis, püsivates ärevushäiretes või kroonilistes kehalistes haigustes.

Missugune see abi peaks olema ja mida saab inimene ise oma hirmudega teha? Kas on hea mõelda nad läbi või pigem vastupidi, püüda neile võimalikult vähe tähelepanu pöörata?

Võib alustada lähedaste abist, aga kui neil puuduvad teadmised, oskused või jõud, siis on igati tark pöörduda spetsialistide poole: nõustajad, psühholoogid, perearstid, psühhiaatrid. Nõustamise käigus õpitakse enamasti tasakaalustatud lähenemist ehk kui palju on vaja hirme “uurida” ja kui palju on vaja suunata tähelepanu ressurssidele. Kumbki äärmus – hirmude täielik eiramine või täielikult neile keskendumine – ei anna head tulemust. Emotsioonide haldamine on õnneks õpitav. See oskus käib hiljem alati inimesega kaasas. Ka oskus teiste abi vastu võtta on suur oskus ja vajab tihti harjutamist.

Hirmu põhivormid

Psühhoanalüütik Fritz Riemanni järgi on hirmul neli põhivormi, kuid esmalt on vaja teada, et hirm kuulub paratamatult meie ellu ja saadab meid sünnist surmani. Kuigi me enamasti hirmule ei mõtle, ei kao see kuskile, vaid on kogu aeg olemas, nagu ei tee surmale mittemõtlemine surma olematuks.

1. Hirm saada iseendaks

On omane inimestele, kes kardavad erineda, vajavad elus kõige enam turvatunnet ja kokkukuuluvust. Nad vajavad kedagi, kes neid armastaks ja keda vastu armastada. Neil inimestel on kalduvus langeda kergesti depressiooni. Lapsena on neilt võetud võimalus ise otsustada. Neid on lämmatatud armastusega ja oodatud neilt selle eest pidevat tänu.

2. Hirm kaotada oma mina

Iseloomustab inimesi, kel on hirm sõltuda kellestki või millestki, kel on probleeme lähisuhete ja andumusega. Raskematel juhtudel muutuvad inimesed skisoidseteks erakuteks, kes ei suuda luua toimivaid suhteid ja kes seostavad kõike iseendaga. Lapsena olid nad pigem soovimatud või kõrvalejäetud, neile pakuti vähe emotsionaalset soojust ja nõuti liiga varakult liiga palju.

3. Hirm muutuste ees

Seda hirmu põhjustab elu kaduvuse ja kindlusetuse tajumine, millega püütakse hakkama saada, võideldes muutuste ja kõige uue vastu, hoides jäigalt ja kramplikult kinni vanast ja tuttavast. Äärmuslikuks näiteks on riide või toidutagavarade kogumine igaks juhuks, neid seejuures kasutamata, sallimatus kõige uue ja võõra vastu ning klammerdumine traditsioonidesse. Inimestevahelistes suhetes kipuvad säärase hirmuga inimesed teistele ette kirjutama, millised nad peavad olema. Sellised inimesed võivad kujuneda neist, keda on lastena “kasvatatud” iga hinna eest headeks ja sõnakuulelikeks.

4. Hirm paratamatuse ees

Hirm lõpliku ja möödapääsmatu ees sunnib iga hetke ära kasutama, ikka uusi elamusi otsima, riskima. Kardetakse piiranguid ja traditsioone, seadused ja normid on ahistavad. Halvimal juhul elatakse illusoorses maailmas, millel on tegelikkusega vähe ühist. Tegelikus elus toimetulek läheb raskeks ja inimene muutub hüsteeriliseks, juhindudes oma impulssidest ja vajadusest soove kohe rahuldada. Niisuguste inimeste lapsepõlvele oli iseloomulik kaootiline elu, kus ühed reeglid järgmisel päeval enam ei kehtinud ja kus vanemad ei osanud olla järgimist väärivaks eeskujuks.

Tuntud inimeste hirme

Tallinna linnapea Edgar Savisaar nimetas tänavu jaanuaris Kroonikale antud intervjuus oma suurima hirmu: “Kardan, et Eesti rahvas kaob ära, olemasolev hajub maailmas ja juurde ei sünni. Eks see hirm on tulnud taasiseseisvumisega kaasnenud lootuste asemele. See hirm on peamine, mis mind poliitikas hoiab.”

Näitleja Andrus Vaarik ütles 2011. aasta novembris Annes & Stiilis ilmunud usutluses, et kardab kõige rohkem surma. “Mitte ei tahaks veel ära minna. Aga see hirm hakkab vaibuma, kui märkad enda juures ahne uudishimu taandarenemist – loodus on selle asja kavalalt sättinud.”

Riigikogu liige Andres Anvelt tunnistas 2011. aasta oktoobris Naistelehele, et kardab enim seda, mis temast ei sõltu. “See käib kaasas ehk iga inimesega – hirm kaotada lähedasi inimesi. Muud asjad on enda teha, aga see sõltub saatusest või millest iganes. Ma olen pidanud elus püstolitoru ees seisma, ja siis ei ole aega pikalt mõelda, lihtsalt seisad ja mõtled: küll ma olen loll, miks ma pidin siia tulema. Aga elu ilma lähedasteta – see on kõige valusam kaotus. Sa ei kujuta ette, kuidas sa ilma nendeta läbi saad.”

Olümpiavõitja ja endine poliitik Erika Salumäe tundis oma elu üht suuremat hirmu 2006. aasta kevadel, kui ta infarkti pärast haiglasse viidi ja pidi läbi tegema südameoperatsiooni. “Suurim hirm oli teadmatus,” tunnistas ta toona Õhtulehele.

Allikas: Õhtuleht