Liigne sõltuvus teeb elu põrguks

Meenutuseks: lähisõltuvus on see, kui inimene mugandub partneri käitumise ja reageeringutega, mis talle ei sobi, ning viisiga, kuidas teda koheldakse. Ka siis, kui see haiget teeb või alandab. Lähisõltuv on nii keskendunud teise inimese tunnetele, et ta ei pruugi isegi aru saada, et tolle käitumine ja kohtlemine talle ei sobi. Lähisõltuv elab oma elu teise inimese reeglite järgi ja panustab teise ellu.

Mitte ainult naised

Robin Norwood kirjutab oma raamatus “Naised, kes armastavad liiga palju”, et meeste sundmõtted seonduvad pigem töö ja spordiga ning naistel teise inimesega – partneri või elukaaslasega. Siiski pole alati nii.

Üldtuntud muster on näiteks see, et lahutatud, üksikuks jäänud või mitterahuldavas paarisuhtes elav ema tahab kasvatada oma (sageli ainukesest) pojast ideaalse mehe: hella, tundliku, mõistva, armastava jne. Nii püüab ta osaliselt kompenseerida enda ebaõnnestunud paarisuhet.

Naises on alati peidus armastuse- ja andmisevajadus: kui ei õnnestu oma armastust anda mehele, siis suunab naine selle lapsele. Pojast loodab üksikema tavaliselt kasvatada sellise mehe, nagu ta oma ellu oleks igatsenud. Seda soovides seob ta poja tugevate niitidega väga pikaks ajaks, kui mitte alatiseks enda külge. Alateadlikult on see ka ema eesmärk. Nii võib juhtuda, et vanem ei soovi ega oskagi lapsest lahti lasta, kui too täiskasvanuks saab.

Nõnda üles kasvanud mehel võib olla väga raske täisväärtuslikku suhet sõlmida. Keegi ei suuda armastada teda tingimusteta nii nagu ema, kes püüab poja iga tundenüanssi mõista ja tema soove täita.

Kuigi poeg puberteedieas ja hiljem noormehena niisugusele armastusekoormale vastu hakkab ning selle eest põgeneb, on ta suure tähelepanuga nii harjunud, et pole täiskasvanueas võimeline normaalset mehe ja naise suhet sõlmima. Tihti jäävad need mehed emaga lähedalt seotuks kogu eluks või on emal nende elule suur mõju. Tihti juhtub ka, et nad valivad partneriks endast tunduvalt vanema, emaliku ja hoolitseva naise – sellise, kes kas meenutab neile oma ema või siis ei meenuta üldse, pigem vastandub temale.

Näide elust: Eero, kolmekümnendates eluaastates meesterahvas, kasvas ema jumaldava tähelepanu ja armastuse keskmes. Eero ema ja isa küll elasid koos, ent isa oli järsu, ettearvamatu ja emotsionaalselt kõikuva loomuga. Ta vihastas kergesti, ei tulnud sellest aga nii kergesti välja, pidas pikalt vimma ning lisaks pilkas ja naeruvääristas endast nõrgemaid. Elu temaga oli Eero emale kurnav, ta oli endasse sulgunud ning suunas kogu oma saamata ja väljendamata jäänud armastuse lapsele.

Poja kasvades jäi ema armastus aga samasuguseks väikelapse jumaldamiseks, selliseks, mida me tihti ka ahviarmastuseks nimetame. Armastus ei kasvanud täiskasvanud ema armastuseks oma täiskasvanud poja vastu ja ema polnud valmis last lahti laskma.

Poeg rebis end küll emast näiliselt lahti ja hakkas omaette elama, aga ei suutnud vabaneda vajadusest jumaldava, hoolitseva armastuse järele. Esimest korda abiellus ta 18aastaselt endast kaheksa aastat vanema naisega. See abielu kestis umbes viis aastat. Eero naine töötas alal, mis nõudis aeg-ajalt komandeeringutes viibimist. Üksiolekuga ei saanud Eero hästi hakkama. Nagu ta ise väljendus: “Kui ma ei saanud kellegi vastu kogu aeg hea olla, siis ma ei tahtnudki enam hea olla, vaid tahtsin olla halb.”

Kui abikaasa oli kord pikemas komandeeringus, alustas Eero suhet endast kümme aastat vanema naisega. Selle tagajärjel lahutas ta abielu ja hakkas uue naisega koos elama. Nende ühiselu kestis umbes kuus aastat. Lõpp sai alguse sellest, et Eero pidi siirduma tööle teise linna. Tema partner aga ei saanud vahetada elukohta koos Eeroga, vaid pidi seda tegema järgneva aasta jooksul. Seega polnud nad enam püsivalt koos.

Vahepeal sõlmis Eero uue suhte endast viis aastat vanema naisega, kellega soovis kohe ka koos elama hakata. Sellega naine siiski nõus polnud.

Eero kohta peab ütlema, et ta valis naisi põhimõtte järgi, et nad teatud omaduste poolest vastanduksid emale. Eero ema oli kena, tagasihoidlik, viisakas, allasurutud ja alandlik. Mehe väljavalitud olid majanduslikult iseseisvad, tugeva loomuga, põhimõttekindlad naised, kuid neil oli suur armastusevajadus. Eero valis oma ellu naisi, kes olid hoolitsevad ja toetasid teda. Iseloomult olid tema väljavalitud aga sellised, nagu ta ilmselt oleks tahtnud näha oma ema.

Hirm hülgamise ees

Niisiis võib lähisõltuvus emaga mõjutada meeste partnerivalikut ja suhteid rohkem, kui nad ise seda soovivad või sellest teadlikud on.
Miks lähisõltuv jääb suhtesse, mis talle inimesena rahuldust ei paku? Kurb tõdeda, aga igatsus läheduse järele – kas või sellisena, nagu lähisõltuv seda oma elus kogenud on – ja hirm üksinduse ees panevad inimesi tegema taolisi valikuid. Mitmed oma eeldustelt rasked ja isegi võimatuna tunduvad abielud sõlmitakse ning jäävad püsima ainult seepärast, et üksindust taluda on lähisõltuval inimesel veelgi raskem.

Üldises elupildis põimuvad inimsuhete mustrid on erinevad. Me kõik oleme kellegi lapsed ja paljud meist on kellegi vanemad. Üht- või teistpidi anname lastele edasi osa sellest, mis me oleme saanud oma vanematelt.

Ükski vanem ei taha teadlikult anda seda, mida ta ise on pidanud läbi elama, edasi oma lastele, sest lähisõltuvuses elada on põrgu. Ent kui jõudu on vähe, pole lähisõltuv võimeline seda ketti katkestama. Tal on kogu aeg endal nii palju puudu, et ta ei suuda ligimesele ega tema heaolule mõtelda.

See pole tema süü. See pole kellegi süü. Tingimused, mis on meile antud inimesena arenemiseks ja kasvamiseks, on lihtsalt erinevad – ükskõik kui ebaõiglane see tundub.

Kafka suhted isaga

Ka paljud andekad ja kuulsad inimesed on olnud lähisõltuvad. Franz Kafka poleks iial osanud luua oma kum­malist ülisotsiaalset maailma, kus inimese personaalsus kaotab piirid, kui tema suhted võimuka isaga poleks olnud just sellised, nagu nad olid. Kafka elas lapsepõlve mõjutustest alguse saanud pideva üksioleku tunde ja võimetuse sõlmida endaväärseid inimsuhteid välja oma sürrealistlikes romaanides.

Isale kirjutas ta nii: “Minu kirjatööd kõnelesid sinust, seal kurtsin ma ju ainuüksi seda, mida ei saanud kurta sinu rinna najal. See oli sihilikult pikale venitatud jumalagajätt sinuga, ainult et see jumalagajätt oli sinu poolt peale sunnitud, ent kulges minu poolt etteantud suunas.” (F. Kafka “Kiri isale”).

Ise ei näinud Kafka oma töödes midagi erilist. Ta leidis, et oli ebaõnnestunud elu eesmärgis – lähedaste suhete sõlmimises ja hoidmises. Nagu ta ise kirjutab: “Vihjasin juba, et olen kirjutamises ja kõiges, mis sellega seondub, teinud kõige minimaalsema eduga väikesi iseseisvus- ja põgenemiskatseid: edasi need suuremat ei vii.”

Salvador Dalí poleks suutnud luua paljutki oma loomingust ilma abikaasa Gala toetuseta. Nagu Dalí ise avameelselt tunnistas: “Kui teda poleks olemas, poleks üldse mitte midagi.” (S. Dalí “Geeniuse päevik”). Hoolimata oma enesekesksusest ja nartsissismist oli Dalí suuresti sõltuv Galast: inspireeriva naise toel ja tema jaoks lõi ta oma kuulsad kunstiteosed. Selline elu sobis talle. Ja ilmselt sobis see ka Galale, tema naisele.

Kõik me sõltume üksteisest

Tahan öelda, et mitte kõiki mustreid elus ei pea muutma. Igas inimeses on mingil määral sõltuvust. On olemas ka nn positiivset tundesõltuvust – me kõik sõltume kuigivõrd neist, keda armastame, ja nemad meist. See on normaalne. Tõeliselt jääv väärtus elus ongi lähedased inimesed. See on asi, mis meid toidab.

Küsimus on selles, kas sõltuvuse aste võimaldab meil elada oma elu vabalt, väärtuslikult ja õnnelikult ning ennast inimesena teostada. Või teeb see meie elust kaose, igavese põgenemise kuhugi: kellegi või millegi juurde, kes või mis võiks meie elu meie eest “õnnelikuks elada”.

Küsimus on selles, kas elame oma elu või oleme selle kompenseerinud millegagi, mida eluks peame. Kui selline eluviis paneb meid kannatama ja ümbritsevatele kannatusi valmistama, tuleb seda muuta.

Raske on lõhkuda ketti, mitte anda mustreid edasi, mitte pärandada oma kibestumist, endassesulgumist, pettumusi, armastuseigatsust, ootusi õnnelikule elule jne järeltulevale sugupõlvele. Või vastupidi, lapsi kompensatsiooniks saamatajäänu eest mitte üle armastada. Siiski, alles juhul, kui sellega hakkame saame, võime öelda, et oleme oma lähisõltuvusest teadlikud.

Ise lähisõltuvusest välja murda on veelgi raskem. Nagu on öelnud Tommy Hellsten, mitmete lähisõltuvust käsitlevate raamatute autor: “Kõige raskem on näha, kuidas lähisõltuv, kes kogu hingest üritab oma sõltuvusest välja pürgida, ikka ja jälle selle rüppe tagasi kukub, olles võimetu sellest pääsema.”

Ent kõige tähtsam on teada, et see on võimalik.

3 KÜSIMUST

Kuidas ära tunda, et mul on probleem?

Lähisõltuv tegeleb suurema osa ajast oma tunnete allasurumisega. Tal on suur hirm, et tema negatiivsed tunded – viha, pahameel vms – võivad välja paista. Ta on neid nii kaua alla surunud, et kui ta kord seda enam teha ei suuda, purskuvad need mingil tühisel ajendil välja raevuhoo või süüdistuste laviinina. Siis tunneb ta häbi ja süüd ning proovib olla vastukaaluks kena ja mõistev. Mõnel inimesel kujuneb sellest omamoodi nõiaring.

Lähisõltuvad
• leiavad nii õnne- ja täitumustunde kui ka ebaõnnestumiste põhjused väljaspool ennast, s.o teistes inimestes;
• lasevad end kohelda nii, nagu neile ei meeldi, eiravad oma vajadusi ja rahulduvad liiga vähesega;
• ei usalda ennast;
• seovad end liiga tugevalt;
• suunavad sageli kogu oma jõu teistele inimestele ja nende probleemidele;
• võivad tunda kohustust vastutada teiste eest ja süütunnet, kui teistel on probleeme.

Lähisõltuval on tavaliselt nõrgad, laialivalguvad isiksusepiirid. Tommy Hellsten kasutab oma raamatutes lähisõltuvate kohta mõistet “täiskasvanud lapsed”. See tähendab, et nad sulanduvad oma suhtes teise inimesega nii, et piirid kaovad. Loomulik täiskasvanuks ehk siis eraldi isiksuseks kasvamise etapp on neil jäänud lapsepõlves kogetu tõttu läbi tegemata, see on alles ees.

Millal on tegu normaalse sõltuvusega, mis käib iga suhte juurde, ja millal lähisõltuvusega?

Lähisõltuvusega on tegu siis, kui teine inimene muutub kanaliks sinu ja maailma vahel. Kui ime pole mitte sinu enda sees peidus, vaid võti õnne juurde on teise inimese käes.

Mida teha, kui ma tunnen suurt rahulolematust, aga mul pole võimalik käia teraapia- või enesearengugrupis ega ka psühholoogi juures? Millest alustada?

Püüa taastada oma loomulik tasakaal – keskendu endale ning tegele millegagi, mis sulle meeldib ja rõõmu pakub: tee sporti, tantsi, maali jne. Nii kasvatad oma energiaruumi ning sul tekib uusi, iseendaga seonduvaid huvisid ja suhteid.

Kui jõudu on väga vähe, peaksid oma sõltuvusest rääkima usaldusväärsele isikule. Selle väljaütlemine vabastab inimeses jõu, mis tal muidu kulub enda lähisõltuvuse peitmiseks ja hirmu allasurumiseks.

Abi on vaja ka sellepärast, et kui inimene on olnud lähisõltuv juba kaua aega, siis ta on sellise elamisviisiga harjunud. Isegi kui ta hetketi asjade tõelist seisu mõistab, taasloob lähisõltuvuse muster end teatud olukordades ikka ja jälle, lähisõltuv ise võib seda aga siiralt oma armastuse väljenduseks pidada. Ta pole enam objektiivne. Teine inimene näeb olukorda kõrvalt paremini.

Loe lähi- ja kaassõltuvuse kohta

Tommy Hellsteni raamatud: “Jõehobu elutoas. Lähisõltuvus ja kohtumine sisemise lapsega” (esmatrükk 1994),“Elu laps. Vastutustundliku täisea poole” (1996) ja “Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid” (2005)

Robin Norwoodi “Naised, kes armastavad liiga palju” (1996).

Eestikeelne netirühm kaassõltlastele: http://health.groups.yahoo.com/group/CoDA-Estonia

Inglise keeles:
Melody Beattie “Codependent No More” (1987), Colette Dowling “The Cinde­rella Complex. Women’s Hidden Fear of Independence” (1981) ja “Perfect Women: Hidden Fears of Inadequacy and the Drive to Perform” (1988).

Terved inimsuhted on võimalikud

Püsivad ja terved inimsuhted on vajalikud ja võimalikud. Sellised suhted on peaaegu võimatud, kui meil pole selget identiteeti. Selge identiteet ei teki üleöö, selle kujundamine nõuab pingutusi ja riske. Teel selgele identiteedile puutume kokku paljude paradoksidega, näiteks:
• kaotades võime ka võita,
• ma võin kedagi üheaegselt nii armastada kui vihata,
• ühes inimeses on korraga nii head kui halba.

Erik Eriksoni, psühhosotsiaalse arenguteooria looja järgi võib eristada selget ja sõltuvat identiteeti.

Selge identiteet. Ma tean, kes ma olen. Ma hoolin endast ja seeläbi ka teistest. Ma tunnistan autoriteete, kui see on mõttekas. Suhtlen meelsasti, säilitades samal ajal oma identiteedi ja piirid. Mulle meeldib komplimente saada ja teha. Ma leian, et elada on kena ja armas. Mulle meeldib aeg-ajalt üksi olla. Ma leian, et igas inimeses on midagi väärtuslikku, ka minus. Minu elus on olnud kriise ja ma olen need rahuldavalt lahendanud.

Sõltuv identiteet. Ma teen, nagu ma teaksin, kes ma olen. Ma hoolin teistest ja kipun endast mitte hoolima. Ma tunnistan autoriteete isegi siis, kui see mind kahjustab, sest muidu ma kardan.

Ma kardan teistele läheneda, sest võin end selle käigus vigastada või kaotada. Ma ei usu komplimente, mis mulle tehakse – imetlen ikka teisi inimesi. Ma leian, et elu on suuresti segadusse viiv ja haiget tegev. Üksiolemine tähendab minu jaoks tavaliselt üksindust. Ma tunnen, et olen paljudest inimestest parem ja paljud on minust paremad. Ma olen võimetu oma elu korraldama sel moel, mis mulle meeldiks.

Lähisõltuvusest vabanemine on võimalik oma identiteeti tugevdades. Kui inimesel on selgem identiteet, siis ta ei satu nii kergesti sõltuvussuhetesse. Selge identiteedi loomise abil on võimalik parandada ka olemasolevat lähedussuhet, seda nii oma vaadet suhtele kui ka käitumist muutes. Identiteedi selgemaks muutudes on võimalik anda oma panus suhte tervendamisse.

Kene Truve

Pere ja Kodu”, 08.2006, artikkel suhtesõltuvusest ja kaassõltuvusest