Läbipõlemine pole häbiasi

Vähene puhkus, ülepinge, soov teha endast rohkem, et mitte kaotada tööd või vastupidi – tõusta karjääriredelil, võib ühel hetkel viia seisundisse, kust väljatulek ehk juba meditsiinilist abi vajab.

Ta tuleb sisse naeratades, ent pinges. Räägib hüplikult, kuidas juba mitu kuud kogeb pitsitusi rinnas ja õhupuudust. Töötades juhtkonnas, tabab teda mingitel hetkedel ärevus, süda hakkab kloppima. Vahel ka hommikuti, enne suuremat koosolekut. EKG on küll korras, aga ühel öösel enne hommikut läks enesetunne nii hulluks, et pidi kutsuma kiirabi. “Ärkan üles, süda taob rinnus, higistan. Selline tunne, et kohe saan infarkti. Perearst ütleb, et paanikahäire, soovitab mulle rahusteid. Hakkasin võtma. Aga nüüd on nii, et kui tabletid koju unustan, haarab mind veel hullem paanika. Teate, see on kohutav, kui midagi mõelda ei suuda ja süda taob, nagu kohe lõhkeks!” Ta on vaid 38, kena naine, vastutaval kohal. Töökoormus on juba aastaid keskmisest kõrgem.

Enesepiitsutaja hirmud

“Olen kogu aeg mingit sporti teinud. Tegelikult olen vastupidav. Aga viimastel kuudel olen muutunud närviliseks, vahel viib tühine asi mind endast välja. Hiljuti vihastasin laste peale, karjusin. Mul on ju ka õigus puhata, vahel lihtsalt ei jaksa! Tean, ma reageerisin üle, tegelikult on neid kordi rohkem, eriti viimasel aastal.“ Ta on IT-töötaja, muidu rahulik, aga pisimalgi puutumisel plahvatab – üle töötanud.

“Mulle meeldib suhelda, olen läbisaaja, muidu ei saaks personalitööd teha. Mulle meeldib tunne, et minust peetakse lugu; püüan, olen korralik, vigu ei tohi teha. Aga vahel tekib äkki õhupuudus, ei saa enam hetkegi kontoris olla, pean kohe välja saama. Äkki mul on midagi viga? Mis siis, kui ühel päeval mind koondatakse?”

Ta on spetsialist, hinnatud töötaja, kes rabeleb ennastunustavalt, et “mitte rongist maha jääda”. Enesepiitsutaja, kes on sihiks võtnud edukaks saada ja seadnud heaolu lati samale tasemele nagu “teistel”. Korter, pangalaen, puhkus sooja mere ääres, autoliising.

Kas ei tundu, et koormust on liiga palju?

“Kuulge, see on tavaline. Olen alati palju tööd teinud. Mulle meeldis mu töö. Aga viimasel ajal ei ole seda hoogu, et hommikul rõõmuga tööle minna. Õhtul ei jää kohe magama, vastu hommikut ärkan, nii kolme-nelja ajal, ja kui taas magama jään, olen kell seitse ärgates väsinud. Lähen tööle ja vaatan, kuidas asju saaks edasi lükata. Lausa ootan puhkust!”

Ka järgnev jutt on lausa tüüpiline: ei pinguta alkoholiga, ent lõõgastab end meeleldi mõne napsuga; kohvi püüab mitte juua, aga ilma ei saa (kann päevas!). Füüsiline suhe mehega on muutunud leigeks – “ma ei tea, miks”. Väljas käia ei viitsi, sest “olen pidevalt väsinud”. Ärevuse, unehäirete, depressiooninäitajad üleval – ka see on inimene, kes on ohtlikult lähedal läbipõlemisele.

Töösõltlase stress

Läbipõlemise mõiste vermis Hebert Freudenberger 1974. aastal. Sellest ajast peale on läbipõlemist seoses stressiga uuritud järjest laiemalt. Umbes 30% USA töötajatest kurdab, et peab töötama äärmise pingega, ja umbes sama palju, et ei suuda ülepinge tõttu tööga hakkama saada. Kahanev füüsiline energia, emotsionaalne kurnatus, vähenenud immuunsus, vähenev suhtlemisvõime, pessimism ja töösoorituse langus – kõiki neid omadusi nimetatakse seoses läbipõlemisega.

Enim seostatakse läbipõlemist ülemäärase pingega tööl, kuhjatakse siis ülesandeid ülalt või ahmib töösõltlane neid ise. Samas võivad põhjused johtuda elustiilist: harjumus teha pikki päevi, rabamine 24/7 (töötamine puhkamata järjest, aina levinum väljend!), rääkimata kohvi sissepumpamisest, toonikumidest – need kulutavad võimsalt. Perfektsionism, pessimism, üleerutuvus, enesega rahulolematus on kavalad kurnajad.

Kuidas läbipõlemist vältida?

Esimene asi: vaata üle oma väärtushinnangud, endale seatud lati kõrgus. Kas pead kõiki neid eesmärke tingimata nii ruttu, kompromissitult saavutama? Ihalema kujuteldavat “taset”, mille poole end teistega võrreldes pürgid. Kas sinu mootori tuurid pole ülemäära üles kruvitud?

Vaata üle, ise või nõustajate abiga, ka oma töö- ja elukorraldus. Kui palju sa rügad ja kui palju koormuse tasakaalustamiseks puhkad? Kas edu ja kohustuste kõrval hindad ka oma tervist, toitvaid suhteid? Või püüad aina anda-anda-anda või siis võtta-võtta-võtta? Mõlemad hoiakud kurnavad.

Kui oled läinud rabamisega üle piiri, häirub organismis HPA (hormonaalne dopamiini, noradrenaliini ja serotoniini) telg, stressi koordinaator, mis juhib pingestumist, ent peaks reguleerima ka lõdvestust. Hüpofüüs, mis asub “kolmanda silma” taga, kõigi näärmete kesk-kiip, kuumeneb üle nagu protsessor ja sinu normaalne hormonaalne funktsioneerimine häirub. Keha/meel, mida ülepingutaja ise kolgib (või kolkida aitab, nagu Vanapagana ja Kaval-Antsu sassiläinud suhetes), harjub ülepinges, kurnatud olukorra kui “normaalsega” ära. Sa ei suuda toonust hoida kohvi või teiste toonikumideta, lõdvestuda alkoholi või rahustiteta; pidevalt on sees tõtlikkus, pabin, keskendumisvõime kukub. Aga et on vaja rattas püsida, kappad üha edasi, aina õhemaks muutuvate varude arvelt.

Lühema ülekulu puhul aitab puhkamine, rütmi ümberkorraldus. Enda pikaajalise kuritarvitamise korral läheb vaja juba medikamentide, arsti, terapeudi või isegi haigla abi.

Mis veel aitab?

Mõõdukas füüsiline koormus lõõgastab närve. Ülepingestus ja muretsev kontroll tuleb vähemalt vahepeal ümber suunata. Üks mu kolleeg, hullu töövõimega inimene, ütleb, et ilma Pilatese trennita vajuks ta ära. Et osa harjutusi teeb trennis hambad ristis, aga pärast on pea selge ja hing naerab. Tema energiat ma tahaks endale küll, koos ta lõdvestusoskusega: äkki peaks proovima?

Kergemad joogad, tai chi ja chi kung, idamaised kehalised harjutused on stressimaandajatena efektiivsed: spetsiaalsed painutuste, tasakaalu ja hingamise harjutused, mis Hiinas ja Indias aastatuhandete vältel on loodud. Lõdvestus. Kui palju sa seda endale lubad? Mitu minutit päevas? Kas üldse? Äkki on aeg?

Kel on parem kontakt loodusega, selle jaoks on meri ja mets, lumi ja päike vägevad maandajad. Oled sa sellel talvel käinud Jägala joal? Nautinud sealset jääkardinate imet, mille juurde pakane härma on heegeldanud? Laste või sõpradega selle muinasjutu sisse, suisa taha pugenud? See on kõige puhtam rõõmuaine, mis sinu sees seal vallandub.

Muidugi jäävad ka enesearendus ja -tunnetusgrupid, ressursitööd, teraapia. Selline tööelu toetav töö, mida tehakse Euroopa Sotsiaalfondi rahastatavas projektis “Uus algus” arengukeskuses Avitus: testid, vaimsete võimaluste ülevaatus, visualisatsioonid, loovteraapiad.

Aga VALIK on ikkagi sinu: kuidas elad? Mida sa tõeliselt tahad? Millesse kui palju, mismoodi sa investeerid?

Armasta ennast rohkem ja õnn avab sulle selle tunnetuses uksed – tõepoolest.

Allikas: Õhtuleht