Kui kaasa tõsiselt haigestub, siis rollid abielus muutuvad

Olete aastakümneid külg külje kõrval elanud, jaganud muresid ja rõõme, teinud tulevikuplaane – ja äkki haigestub abikaasa tõsiselt. Näib, nagu oleks maailm kokku varisenud. Kuidas leppida elu paratamatusega ja vabaneda kibedusest, et saatus on ebaõiglane?

Abikaasa tõvevoodisse varisemise kriis on hoopis midagi muud kui lapse või oma vanemate haigused. Emade-isade eest hoolt kandvad lapsed saavad jõudu mõttest, et sel viisil korvavad nad vanematele lapseea hoolitsuse. Elukaaslase haigestumine on hoopis midagi muud.

Lähedaste põetajate seas tehtud uurimustest ilmneb, et rängim koorem on kanda nimelt abikaasa ravitsejatel. Mida lähedasem on olnud suhe, seda rohkem turvatunne kõikuma lööb. Pikaaegsetes abieludes kujuneb kindel rollijaotus. Ühele tundub meelepärasem juhtida autot, teisele teha kodutöid. Kindlalt on paigas, kumb maksab arved ning kes käib toidupoes. Kui emba-kumba tabab pöördumatu tõbi, langevad temagi ülesanded nüüd kaaslase õlule. Ehmatav on hakata hoolitsema kogu majapidamise eest ning teha ühtäkki ka vastassugupoole töid: vahetada korke, programmeerida telekapulti või nõeluda nööp ette. Teisalt võib uus oskus jõudu tuua: ma saan hakkama!

Tundetulv väsitab

Oma võimete piiril tegutsemine kurnab. Väsitab seegi, et kogu aeg peab olema tugev ja optimistlik. Ängistab ja ajab raevu, et teine pool on korraga nii nõrk ja sõltuv. Võib ju igati aru saada, et tegu on haigusega, kuid ärritavalt mõjub olukord ikkagi. Tunnete virvarr on tohutu: hämmeldus, süümepiinad, hirm, kibedus ja ebakindlus. Kust leida toetavat õlga ja turvalist kaisutust, kust saada abi? Lapsi ei tahaks ju ülearu tülitada…

Rasked tunded leevenevad jagades. Lähedase haigestudes muutub sõprade olemasolu hindamatuks. Ideaalne oleks leida keegi, kellele saab rääkida kõigest, sealhulgas oma vihast, ärritusest, raevust ja pettumusest. Kergendav on möönda, et enam ei jaksa, ei suuda, ei oska. Usaldusväärse kõrvapaari kuulates ei pea sõnu tsenseerima. Ühtlasi ei maksa häbeneda sõpru ja lähedasi heas mõttes „ära kasutada“. Kindlasti leidub keegi, kes jagab rahaasju või oskab tõlgendada tundeid.

On paratamatu, et osa sõpradest kaob silmapiirilt. Nõnda lihtsalt juhtub ja see ei tähenda ilmtingimata, nagu poleks tegu tõeliste sõpradega. Tõenäoliselt ei ole neil antud olukorraga lihtsalt isiklikku kokkupuudet ja nad tunnevad end abituna.

Igaüks tegeleb raskete teemadega oma ainulaadsel moel. Kriisiga toimetulekuks ei ole õigeid ega valesid mooduseid. Tavaliselt võtab tõsise tõvega leppimine mõnda aega ja paratamatu on seegi, kui haige lähedased üritavad ängistavast reaalsusest põgeneda töösse, kiirustava elustiili rüppe, alkoholi liigtarvitamisse või situatsiooni eitamisse.

Kui šokifaas on üle elatud, tekivad teised rutiinid ja uus ühine argipäev. Seni oluline tundunu – näiteks töö, raha ja muu väline – võib minetada oma tähtsuse. Tihti tõuseb lähisuhetes esile omavaheline lähedus, aga ka tervise eest hoolitsemise võimalused toidu ja liikumise abil. Vahest märkame nüüd enda ümber enam teisigi samalaadse mure küüsis vaevlejaid?

Vaja on meeles pidada, et haige ei muutu osaks oma haigusest, isegi siis mitte, kui teda vaevab pöördumatu tervisehäire. Nii põdejale kui põetajale tuleb kasuks jätkata tegelemist sellega, mis enne haigust rõõmu tõi. Mõlemal on õigus oma sõpradele, hobidele, mõtetele ja vajaduse korral ka üksi olemisele. Kes teab, vahest õnnestub elu uperpallide üle koguni koos naerda? Naeru ja õnne taastumine lähendab pikaajalisi partnereid taas. Nii mõnegi vaevuse seljatamisel on põhiteguriks nimelt positiivne hoiak.

Elusündmuste käiku ei saa kunagi ennustada ega kontrollida. Et jaksaks edasi elada, ei tohi kaotada lootust – lootust, et olukord muutub paremaks, et tervis paraneb, et elu jätkub. Saatuselööke tuleb lihtsalt aktsepteerida. Mida tulevik toob, ei olegi vaja teada. Tähtis on õppida elama just praeguses hetkes, olgugi see teinekord talumatult raske.

Põetaja meelespea:

  • Kui võimalik, maga aeg-ajalt kas või ühel ööl korralikult. Pidev unevõlg süvendab lootusetuse tunnet. Puhanud olekus ei tundu argipäev enam sedavõrd ületamatuna.
  • Kui sugulaste ja sõprade ring piisavalt ei toeta, ürita keegi kas või ajutiselt appi paluda/palgata ja enda koormat leevendada.
  • Räägi, räägi, räägi! Kuid kaalu enne tõsiselt, kellele millest rääkida tasub.
  • Ära jää oma murega üksi, katsu leida saatusekaaslasi.
  • Pea meeles, et viha ja pettumus kuuluvad lahutamatult olukorra juurde. Ka ärritus ja raev on inimlikud tunded. Kui need kipuvad pöörduma haige lähedase vastu, katsu leida võimalikult palju abi väljastpoolt kodu.

(Allikas: omaste ja lähedaste põetajate liidu arendusjuht Tiina Autio, Helsingi)

Julge küsib abi

Arengukeskuse Avitus psühholoogiline nõustaja Anneli Valdmann:

Lähedase tõsisest haigusest teadasaamine ja selles olukorras elamine on võrreldav leinareaktsiooni ja -perioodiga. Ehk selle erandiga, et lootus on siiski suurem – kui hingitseb õhkõrn võimalus, et midagi läheb paremaks, hoitakse sellestki kinni.

Inimene on loomult ellujääja ja elujaataja. Sellegipoolest on reaktsioonid sarnased muude suurte kaotustega: lähedase surm, kodust ilmajäämine, eluaegsest ja olulisest tööst loobumine. Ka leina puhul tehakse tavaliselt läbi eituse periood – veendumus, et see pole tõsi –, aga haiguse korral võib see olla pikem, kuna viimane ei ole nii pöördumatu kui surm.

On loomulik, et tekib šokireaktsioon: hüsteerilised emotsionaalsed reageeringud, veider ja kohatu käitumine, täielik rahu. Kui reaalsus kohale jõuab, järgneb tavaliselt apaatia ja tuimuse periood, käegalöömine, allaandmine.

Kõik see on loomulik, sest annab närvisüsteemile pisut aega hingetõmbamiseks ja tuimestab suuremat valu, aga on vajalik ka edasiste ressursside loomiseks. Kui jõuame leppimise faasi, saab alata ratsionaalne probleemiga tegelemine, väljapääsude otsimine ja olukorra kohandamine võimalikult positiivseks. Tekib teadmine, et midagi on alati võimalik teha. Hinnatakse ümber väärtusi, suhteid ja tegevusi.
Huumorimeel tuleb alati kasuks, abi võib olla sellestki, kui meie ümber on inimesi, kellele on omane soe ja toetav huumor.

Eesti inimesed ei oska kuigi hästi abi ja toetust vastu võtta. Lähedase haigestudes tuleks seda ometi õppida. Ka abist ja toest keeldumine on oma olemuselt alaväärsuse avaldumisvorm. Tuleb olla nii tugev, et julgeda abi küsida – ja seda kellelt iganes. Kuulen tihti inimeste kibestunud väiteid, et keegi ei aita. Kui uurin, kas ja kuidas on nad püüdnud abi otsida, siis selgub, et polegi. Abivajajad tunnevad süüd või häbi ja on veendunud, et inimene peabki ise oma probleemidega hakkama saama.

Tasuks uurida kõikvõimalikke riigi poolt pakutavaid abivõimalusi, aga kuulata maad ka oma lähedaste hulgas. Miks me ei taha lapsi selle murega koormata? Kas nemad siis ei olegi pere osa?
Soomlaste juhendmaterjal „Asjad, millest ei räägita“ rõhutab, et kõik pereliikmed peaksid olema probleemidest väga täpselt teadlikud ning andma oma panuse.

Läänemaailmas on üsna arenenud toetusrühmade süsteem, Eestis ei ole see kuigi levinud. On üksikud toetusrühmad puuetega laste vanematele või psühhoosipatsientide lähedastele. Tallinna Puuetega Inimeste Koja ruumides käib koos omaste hooldajate tugirühm. See on mõeldud kõigile lähedaste hooldajatele, kes soovivad täiendada oma hooldamisalaseid teadmisi ja suhelda sarnases olukorras inimestega. Kokkusaamistel jagavad teadmisi ka spetsialistid.

Toetusrühmade olemasolu sõltub sellest, kas piirkonnas on entusiaste, kes tahaksid niisugust tegevust korraldada ja selle nimel vaeva näha. Riik sellist tööd ei korralda.
Abi võib olla ka vaimse tervise foorumist „Sa ei ole üksi“, kus saavad suhelda inimesed, kelle igapäevaseks saatjaks on raske ja püsiv stress suure surve all.

Allikas: Delfi