Kui ema on kurb

Kas teate seriaali “Meeleheitel koduperenaised”? Muidugi teate! Ent kas teate ka, kuidas sarja autor Marc Cherry tuli mõttele selline lugu kirjutada? Nimelt juhtus ta kord koos emaga vaatama uudist Andrea Yatesi kohtuprotsessi kohta. Andrea oli aastaid kannatanud sünnitusjärgse depressiooni ja psühhoosi all ning järjekordsel “raskel päeval” otsustas ta oma viis last uputada, sest tundis, et ei suuda enam. Kui Cherry väljendas emale õudu ja imestust, et üks ema oma lastega niimoodi käituda võib, kuulis ta oma imestuseks väga külma ja rahulikku vastust, et tema ema mõistab seda täielikult.

Ema rääkis pojale, kuidas meestel pole aimugi sellest, mida naised emaks saades ja lapsi kasvatades psühholoogiliselt kogevad ning tihtipeale võib naeratav ema tegelikult olla vaimselt omadega täiesti läbi. Tõeliseks menukiks kujunenud sari ei keskendu küll sünnitusjärgsele depressioonile, vaid teistele naiste muredele ja rõõmudele, millest meestel ei pruugi aimugi olla, kuid just selle haiguse all kannatanud naise võigas tegu oli sarja sisule inspiratsiooniks.

Uuringud on näidanud, et lausa 75% naistest tunneb pärast sünnitust emotsionaalset tasakaalutust, mis tuleneb nii emotsionaalsetest kui füüsilistest muutustest, aga ka samuti vähesest uneajast, mis tihti vastsündinuga kaasneb. Äsja sünnitanud naine võib kergesti solvuda ja ka pisarad on väga varmad tulema. Tihti möödub taoline emotsionaalne tasakaalutus kolme nädalaga ja sel juhul nimetatakse seda meeleseisundit baby blues’iks, eesti keeles sünnitusjärgseks kurvameelsuseks, mille tüüpilisteks tunnusteks peetakse nututuju, ärevust, närvilisust ja kurnatust. Parimaks abivahendiks sellest seisundist väljumiseks peetakse seda, kui lapse isa või keegi lähedane võimaldab emale aega, et end korralikult välja puhata ja koduseinte vahelt välja pääseda.

Ühel naisel kümnest võib aga emotsionaalne tasakaalutus kujuneda ravi vajavaks sünnitusjärgseks depressiooniks (SJD). Euroopas tehtud uuringud näitavad, et kuni 15% sünnitanud naistest kannatab sünnitusjärgse depressiooni all. Tihti naised ise ei saagi aru või ei taha tunnistada, et neil on depressioon, ja seetõttu ei otsita ka abi. SJD on aga tõsine haigus, mille tagajärjel ema ei suuda oma lapse eest korralikult hoolitseda.

SJD sümptomid on järgmised

• pidev põhjendamatult kehv tuju;
• murelikkus ja elurõõmutus;
• jõuetustunne, suutmatus midagi teha – isegi lõõgastuda;
• rampväsimusest hoolimata suutmatus uinuda;
• sage isutus;
paanikahäired ja õhupuudus;
• soov endale või beebile füüsiliselt haiget teha;
• tunne, et ei saada emakohustustega hakkama ja sellest tulenevad enesetapumõtted.

SJD põhjuseks peetakse hormonaalsete muutuste, väsimuse ning stressi koosmõju. Sünnitusjärgne depressioon on ravitav. Mitteravimise korral võib SJD kesta aastaid, kahjustades ema tervist ning mõjudes halvasti lapse arengule.

Naised, kel on eelnevalt esinenud psüühikahäireid või kelle suguvõsas on esinenud vaimuhaigusi, võivad langeda aga veelgi hullema haigusvormi kätte, milleks on sünnitusjärgne psühhoos (SJP).

SJP sümptomid on järgmised:

– soov teha haiget endale ja lapsele;
– tõsised enesetapumõtted;
– suutmatus eristada reaalset ebareaalsest;
– kuulmis- ja nägemishallutsinatsioonid;
– ekstreemsed tujumuutused eufooriast nutuhoogude ja agressiivsuseni.
Taoliste sümptomite puhul tuleb koheselt abi otsida!

Kes aitaks?

* Luba lähedastel ennast lapse hoidmisel ja majapidamistöödes aidata, et saaksid ise puhata. Abipalumine ei ole häbiasi!

* Suhtle! Räägi oma muredest-tunnetest lähedastega, sõbrannadega – inimestega, keda usaldad ja kes siiralt hoolivad Sinu käekäigust. Võimalusel väldi abi otsimist erinevatest foorumitest, kus anonüümsed “abistajad” ei pruugi alati kuigi hästi teada, millest räägivad. See ei kehti muidugi eriväljaõppe saanud moderaatoritega foorumite nagu lahendus.net või Sa Ei Ole Üksi kohta. Need leheküljed on loodud spetsiaalselt psüühiliste probleemidega inimestele ja professionaalselt hallatud ning toimub pidev kontroll, et ei edastataks valeinformatsiooni.

* Eesti naistenõuandlates töötavad psühholoogid, kelle jutule tasub minna, kui tunned pärast sünnitust “musti pilvi” pea kohale kogunemas. Psühholoog saab kuuldu põhjal Sind abistada ja suunata edasi kas psühhoteraapiasse või määrata Sulle antidepressandid (tänapäevaseid antidepressante tohib kasutada ka rinnaga toitmise ajal, need ei avalda lapsele mõju).

* Kui soovid lugeda ühe sünnitusjärgse depressiooni käes vaevelnud naise avameelset kirjeldust haigusest, on eesti keeles ilmunud Brooke Shieldsi raamat “Vihmasadu algas. Minu teekond läbi sünnitusjärgse depressiooni“. Raamatus kirjeldab Hollywoodi näitlejatar ilma valehäbita läbielatut, juttu on nii enesetapumõtetest kui ka haigusega tekkinud vaimsest seisundist, mis tekitas emas tahtmise oma vastsündinule haiget teha. Raamat on hetkel, muide, erinevates raamatupoodides allahinnatud toodete nimekirjas.

* Arengu Keskus Avitus pakub Tallinnas, Tartus ja sügisest ka Pärnus võimalust ühineda emade stressirühmaga, mille kohta loe lähemalt siit. Haapsalus toimuvad emadele joogatunnid, kus saab samuti omavahel muredest-rõõmudest rääkida.

Kui oled ka ise sünnitusjärgse depressiooniga kokku puutunud ja soovid oma kogemusest teistele rääkida või oskad soovitada, kust abi leida, aita abivajajaid ja kirjuta kindlasti loo juurde kommentaar!

Ära jää oma murega üksi!