Jagatud kogemus

Ootamatused võivad tabada moel, justkui oleks visatud aknasse kivi: vaatad nõutuna kilde, püüdes end koguda… „Kui su elus on kriis, siis ei pea kohe tormama psühholoogi või psühhiaatri juurde,“ ütleb arengukeskuse Avitus tegevjuht KATRIN RANDRÜÜT, „esmajoones saab aidata koolitatud kogemusnõustaja.“

Elu üllatab sündmustega, milleks me valmis ei ole, kuid enamasti püüame me oma läbielamisi ja emotsioone jagada kellegagi, kes neid võiks mõista. Tihtilugu lähedastega, ent mitte ainult, sest üksnes empaatiast ei pruugi kriisihetkel kasu olla. Nii näiteks otsis vähidiagnoosi saanud mees, kes kaalutles, kas loobuda lõikusest või mitte, netiavarustest üles sama diagnoosiga mehe, keda oli sama dilemma vaevanud. Tõenäosus lõikuseta terveneda oli väiksem, ent pärast seda edasi elada kaasuvate komplikatsioonide tõttu ebamugavam. Ta kohtus vähist tervenenud mehega, sai osa tema kogemustest ja soovitustest, et oleks endal kergem otsustada. Alati ei pruugi aga leida netist võhivõõrast, kes nõustub hädasolijaga kohtuma, teda kuulama, jagama oma kogemusi ja nõuandeid… Aga lihtsam võimalus on olemas. Kogemusnõustamine, kus tegutsevad koolitatud inimesed, kes on ise mõne tõsise probleemi või haigusega hädas olnud. Nad teavad täpselt, mida võib kriisi sattunu oma elu erinevates etappides tunda. Suudavad samastuda, toetada ja aidata.

Olen süvitsi tegelenud erinevate teemadega. Üks neist on autism, millega olen seotud pea 30 aastat, sest mu poeg on autist. Ta sai diagnoosi kolmeaastaselt, mil Eestis ei olnud isegi eestikeelset autismialast kirjandust, mistõttu pidin ma ise selle teekonna temaga läbima. Mu poeg saab hakkama: käib tööl, ujumas, laulmas, suhtleb – selleni jõudmine pole ainult minu, vaid ka mu kadunud ema, meie pere ja suguvõsa teene. Poeg tuleks toime ka üksi, kui keegi tal aeg-ajalt silma peal hoiaks, aga me elame koos.

Pärast väljaõpet mõtlesin nõustada autistlike laste vanemaid, aga teemasid on teisigi. Nõu tuleb anda asjalikult ja nii, et sellest kasu oleks, kuid koolituseta seda teha ei saa. Igal kogemusnõustajal on oma teema, mille ta on läbi käinud või millega kokku puutunud. Kriisikogemus, mida saab vahendada, on igaühel. Minu teemadeks on veel enesetapp, bipolaarne häire, perekondlikud probleemid, krooniline depressioon. Mul endal diagnoositi depressioon esimest korda kaheksateist aastat tagasi. Olen siiani osalise töövõimega, aga tulen toime. Depressiooni tekitab põhjuste kogum – ülepinge, kurnatus, läbipõlemine, valed valikud jms. Kui see on üks-kaks korda olnud ja sa ei oska ennast hoida, siis kipub depressioon muutuma krooniliseks. Depressioonile järgneb positiivne stress. Hakkad tegutsema, sind hoiab üleval adrenaliin, mis kurnab tohutult organismi. Üks läbipõlemise põhjus ongi positiivne stress. Olen õppinud aastatega elama niimoodi, et ma oskan oma jõudu jagada. Kui tunnen, et olen masenduses, siis ei näe mind keegi. Seepärast ei usuta mind vaadates, et mul on diagnoosiks depressioon. Mu kadunud ema ütles: „Sa pole see tüüp…” Kui ma varem sain hakkama tohutu pingutusega, siis selle asemel, et mitte nii palju pingutada, olengi näiteks tunde pea teki all ja leppinud oma masendusega. Ma ei suru seda alla. Ta tuleb minuga kaasa ja joob rõdul kohvi… Vahel on seest väga valus, aga olen oma elu sättinud nii, et saan nei tundidel end tagasi tõmmata. Ja mu lapsed ei pea muretsema – ma tulen toime.”

Millist tuge kogemusnõustamine abivajajale pakub?

Kogemusnõustajad on erinevad. On neid, kes liikumispuude või vaegnägijatena aitavad teisi samas olukorras olijaid kasvõi teemal, kust saada abivahendeid. Meie tegeleme meeleoluhäirete ja psüühiliste probleemidega. Kogemusnõustajal pole õigust anda nõu, pigem ta jõustab. Üritame asju seletada koos kliendiga, pakkuda erinevaid variante. Kõige parem on tulemus siis, kui inimene suudab probleeme näha ja neile läheneda pisut teise nurga alt. Läheneda probleemile või mõelda teistmoodi. Mõni klient, kes taastub kriisist, depressioonist jne, käib nõustamisel korra kuus. Ta teab, mida teha, tuleb toime, aga saab siit toetust. Kõige tulemuslikum on, kui käia korra või kaks nädalas. Grupiefekt on üllatavalt positiivne. Meil on grupis üks noor mees, kel on olnud väga rasked meeleoluhäired, ta kaotas pere jne. Vahel ta ütleb, et ei tunnegi end nii halvasti, sest teisi temasarnaseid on ka ja nad näevad täitsa normaalsed välja. Kui oled üksi oma haigusega, siis on see kohutav. Koos teistega saab haiguse või probleemide üle ka nalja visata. Nii mõnigi, kes on meie avatud gruppi esimest korda tulnud, on öelnud: „Ma poleks iial uskunud, et siin nii lõbus on.“ Saame nalja teha enda, teema ja teiste üle. See on tohutult vabastav.

Kui minu puhul nähakse, et saan oma depressiooni ja sellest tingitud osalise töövõime tõttu ikkagi toime tulla ja kliendid julgevad sama iseendale tunnistada, siis võtab see maha pinge ja süütunde, et ei olda tugev inimene. Nad õpivad ennast kontrollima. Teavad, millal mingi meeleoluperiood võib ette tulla, õpivad oma haigusteadlikkust tundma. On teadlikud, kuidas nad võivad vaimselt, hingeliselt ja psüühiliselt reageerida. Kõik ongi normaalne, kui sa iseenda elu ei sega ja teistele haiget ei tee. Ükspuha, on sul diagnoos või mitte, omaenda elu ja suhetega peame õppima ju kogu aeg hakkama saama. Mina üritan inimestele selgeks teha, et sind ei määratleta läbi sinu diagnoosi, vaid kuidas sa eluga toime tuled. Kui inimene on jäänud näiteks käest või jalast ilma, siis õpib ta selle olukorraga koos elama. Täpselt samamoodi teeme meie.”

Kogemusnõustamine loob võimaluse kliendil probleemiga samastuda?

„Üks inimene meie depressioonigrupist ütles mulle: „Ma ei pea seletama, sa saad täpselt aru, mida ma tundsin. Ükskõik, kui hea asjatundja võib olla, siis ta ei ole olnud abivajajaga samas olukorras.

Aga nõustades ja jõustades on väga kerge teha ka vigu. Meie järeldused ühest kogemusest ei pea olema samasugused kui teisel inimesel. Kogemus on ka eelarvamuse ema. Ainult hoolimine ei aita, vaid õppides muutud asjalikult hoolivaks ja tead, kuidas inimene võib reageerida jne. Kui pärast kriisikogemust endaga ei tegele, siis võib inimene endasse tõmbuda, kibestuda, rikkuda nii enda kui oma lähedaste elu. Kriisi tunnistamine on esimene samm, mis annab võimaluse sellega tegeleda. Kõigil inimestel on probleeme ja mõnikord tulebki endale öelda: üle see ei lähegi. Tunnista seda endale ja õpi koos sellega elama.

Kui inimene läbib kriisi, siis alati ei kaasne depressioon. Mida väiksem on aga kriisidega toimetulekul kahju, seda parem on nii talle endale kui lähedastele. Aga depressioon võib tulla ja olla ka kriisita. Eestis on väga raske pääseda hea psühholoogi ja seejärel psühhiaatri juurde. Ka on teenus keskmise sissetulekuga inimesele kallis, sest vaja on käia korduvalt. Kogemusnõustajad on kättesaadavamad. Mujal maailmas otsib vaimse tervise probleemiga inimene kõigepealt endale nõustaja ja alles seejärel läheb psühholoogi või vajadusel psühhiaatri juurde, meil on see püramiid tagurpidi.”

Sa ei ole probleemiga üksi

Vastutavas ametis ja tööalaselt edukas Darja (34) on abielus ja kahe lapse ema. Tal diagnoositi eelmise aasta sügisel depressioon.

Kogemusnõustamise grupiga liitusin eelmisel aastal ja see tõesti toimib. Depressioonidiagnoosi saanuna tunned end ühel hetkel üksi olevat, aga grupis tuvastad, et on veel teisigi samade või veelgi suuremate muredega inimesi. Seal tekib turvavõrk ja tunne, et kui kukud pimedasse auku, siis püütakse sind mingil hetkel kinni.

Grupp käib koos kaks korda kuus ja iga kord valib grupijuht konkreetse arutlusteema, mida selgitatakse ka teoorias. See aitab suuresti aru saada, mis sinus tegelikult toimub ja mida haigus endast kujutab. Hiljem arutleme antud teemal, teeme vahetevahel erinevaid harjutusi, ja meile antakse ka pisut kodutööd. Mida järjepidevamalt grupis käid, seda paremini see toimib. Mulle mõjub väga hästi. Meil on avatud grupp, liituda saab igal ajal, enamasti on kohal kümmekond inimest.

Depressiooni põhjuseid on väga raske leida, pusa lahtikerimine võtab tohutult aega. Psühhiaatri juures ning kogemusnõustamises käies ja rohtusid võttes hakkas tekkima stabiilne seisund. Osalen ka kogemusteraapia individuaalsessioonidel. Läbi isiksuse testide ja harjutuste üritatakse vaikselt lahti koorida minus olevat nö sibulat, et selle keskmesse jõuda.

Minu depressiooni juured ulatuvad kooliaega, kus mind kiusati. Lisaks kaotasin hiljuti lähedase sõbra, kuid peamiseks põhjuseks on asjaolu, et tegelikkus ei lähe kokku minu peas oleva pildiga: kümne aastaga pole ma ikka välja saanud kahetoalisest korterist, samuti ei lähe mu lapsel koolis kõige ladusamalt… Mõned aastad tagasi tekkis ka karjäärikriis. Paarikümneaastaselt endale ideaalelu ette kujutades ei oska aimatagi, mis probleemid tulevikus tekkida võivad.

Eelmisel kevadel oli ka tööl väga pingeline aeg. Põlesin läbi, mis ilmselt depressiooni langemisse kulgeski. Ma ei tegelenud põhjustega, matsin need maha. Töö on mul väga vastutusrikas, pean aeg-ajalt käima komandeeringutes, abikaasa töötab teises linnas… Uks laps käib lasteaias, teine koolis. Toimivaid graafikuid pole kerge sättida, mistõttu on mulle rohkem vastutust jäänud ja võib-olla olen seda ka ise võtnud, teades ennast, sest mulle meeldib asju kontrolli all hoida. Ilmselt olen üritanud üle oma varju hüpata. Mingil hetkel ei ole inimene enam võimeline endast sada protsenti või enam andma, kuid ta ei tunneta seda hetke enne kui kukub. Üks lähedane ütles mulle: „Tundub, sul vist hakkab tekkima depressioon.” Pärast teste, mil ilmnes, kui suur on mu ärevushäire ja depressioon tegelikult, olin täiesti šokis.

Kogemusnõustaja oskab sind oma näidete najal toetada ja sinu lugudest pidepunkte üles leida. Naerame erinevate olukordade üle. Kodus ei pruugi leida momenti, mil tõsiselt naeraksid, aga kogemusnõustamise grupis kõik justkui muutub.

Mulle tundub, et mul on õnnestunud õigel hetkel abi leida. Kui ma nüüd olen teistele oma depressioonist rääkinud, siis nad on tunnistanud, et on ka ise depressioonis olnud, aga mina pole seda märganud. Jah, depressioon ei paista võib-olla alati välja, sest ei satuta peale hetkele, mil inimene labastab teki all nutta. Ei pruugi ka aru saada, kui tõsine on probleem tegelikult. Tööl üritad end kokku võtta, seal ju nurga taga ei lahista. Kogemusnõustamise grupis aga võib ja keegi ei mõista sind hukka, vaid mõistetakse ja toetatakse.”

Tekkis soov aidata

JUHAN VESKLA,

KOGEMUSNÕUSTAJA

“Uusaastaööl kuus aastat tagasi, mil olin 49aastane, juhtus rumal õnnetus: rakett lendas näkku ja viis kaasa mu parema silma koos ühe osaga ülalõualuust. Senini on mulle tehtud kaksteist operatsiooni ja järjekordne on märtsis. Emotsionaalselt lammutas juhtum kõik laiali, aga andis ka võimaluse hakata oma elu jälle kokku panema. Olen TPI ehk tehnikaülikooli lõpetanud mehaanikainsener ja sarnast erialast tööd põhilise aja ka teinud, ent mul on samal ajal olnud ka humanitaarsed huvid. Õnnetus viis mind pikaks ajaks rivist välja, kuid sain mõelda, millest olen tegelikult unistanud ja kuhu jõudnud. Olen ma teinud seda, millest olen unistanud? Tabasin, et ei olegi. Paljut olin senini teinud hambad ristis ja vastu tahtmist. Siis leidsingi – on aeg muutuseks.”

Mida ette võtsite?

„Hakkasin psühholoogiaga tegelema, käisin erinevatel kursustel. Olin kogu aeg tahtnud end psühholoogia alal, kuhu kuulus ka kogemusnõustamine, täiendada. Tekkis soov aidata ka teisi. Pärast õnnetust leidsin endas jõudu loobuda töökohast, mis mõjus rusuvalt. Praegu pakun inseneriteenust läbi oma firma. Tööd ei ole küll nii palju kui varem, aga mul jääb aega tegeleda psühholoogia ja psühholoogilise nõustamisega.”

Kuidas õnnetus teie suhteid lähedastega mõjutas?

„Mõni sõber kadus ära, sinna pole midagi parata – ju ma polnud siis enam endine. Perekonna tugi oli väga tugev. Sellistes olukordades näedki, kes on su kõrval. Mul on põhjust oma perekonda ainult kiita. Suhted abikaasaga muutusid veel paremaks ja jututeemad mu psühholoogiaõpingute tõttu omavahel põnevamaks. Ja ega ma erilist toetust vajagi, sest avastasin: saan teha kõike, mis varemgi. Seda kogemust pakun ka kogemusnõustajana. Tänu minu positiivsusele on abivajajad näinud, et ongi võimalik kõike teha. Miks tema ei peaks saama?”

Kui kaua aega kulus, et uue olukorraga leppida?

„Kui pärast õnnetust ja esmast ravi taas autorooli istusin, siis koduväravast välja sõites läks auto küljepeegel kohe tagurpidi. Ehmatasin: kas ma ei saagi enam autoga sõita? Kuni paari meetri kaugusel olevate esemete puhul ei saa ma enam sama hästi aru, kui kaugel need on. Aga autosõidu puhul harjub aju uue olukorraga poole aasta jooksul, see on ka teaduslikult tõestatud. Miskipärast arvatakse, et kui inimesel on üks silm, siis näeb ta poole vähem. See on vale. Loodus on silmad dubleerinud. Vaateväli on kitsam, aga näeb sama hästi, kui üks silm on terve. Seadus annab autojuhtimiseks loa, kui näed vaid ühe silmaga. Ma olen isegi Uberit sõitnud, ent see polnud majanduslikult mõistlik.”

Miks kogemusnõustajaks õppisite?

„Kui keegi räägib oma kogemusest, siis see aitab teist sarnases olukorras olijat. Minu juures käis naine, kel oli üks silm välja opereeritud juba väikelapseeas ja asendatud klaassilmaga, mistõttu oli teda koolis mõnitatud. Tal polnud olnud kunagi võimalust oma kogemusest rääkida, kuni ta jõudis minu juurde. Vaagides nõustamisel, kas selles olukorras võiks ka midagi head olla, siis tegin ma enda üle nalja ja tõin näite: astronoomia-huvilisena teleskoobi vahendusel tähti vaadates ei pea ma enam ühte silma kinni panema! Naersime koos. Ta polnud iial mõelnud, et selle teema üle võib ka nalja visata. See oli temas sügavalt peidus juba lapsepõlvest, mil teised teda kiusasid, ja ta tundis end alaväärsena, et tänu ühele silmale ei saa ta endale lubada seda või teist. Aga see kogemus mõjus talle vabastavalt. Nalja tegi seegi, kui ütlesin talle, et me saame temaga koos vaid “kahesil-majuttu” ajada – kummalgi on üks silm!”

Allikas: ajakiri Mari