Esimest korda ülikooli ema eest, teist korda enda südame sunnil

Levinud on, et paljud täna 30–40aastased inimesed teevad elus pausi ja lähevad uut eriala õppima. Oma esimese eriala kasuks sai tihti otsustatud, sest ema ütles nii ja isa käsiks. Ka ühiskond survestab, et tubli noor läheb kindlasti edasi õppima. Pole harvad juhused, kui inimene ise veel ei tea, milline on tema südamesoov ja mida ta õppida tahaks. Pigem astutakse kooli piinlikkusest ja kartusest jääda nn luuseriks, kes kuhugi sisse ei saa. Ka vanemad süvendavad seda hirmu, kuna tunnevad häbi, kui nende lapsed pärast keskkooli lõppu kuhugi edasi õppima ei lähe.

Selliseid lugusid räägivad inimesed, kellega oma töös igapäevaselt kokku puutun. Noored ise räägivad, et tunnevad, kuidas neilt oodatakse kohest kõrgkooli valikut. Eeskujuks on teadlikud noored, kes lähevad ja suunavad ka teisi kõrgkooli, või ka näiteks kooli juhtkond, kellel on mure kooli maine pärast, kuna edetabeleid pannakse kokku kõrgkoolidesse edasi minejate järgi.

Noortel on piinlik käia tööl, kuna teised noored vaatavad sellele viltu. Kui noor juba teab, mis eriala teda huvitab, siis on loomulikult igati mõistlik minna seda õppima. Kui ei tea, siis pigem ei soovita. Tööd, mis ei huvita on aja jooksul ainult raskem ja raskem teha. Olen kohtunud 30–40aastaste inimestega, kes räägivad, kuidas nad hommikul iiveldusega tööle lähevad. Neil puudub motivatsioon ja nad tunnevad, kuidas ainuke soov on ära saada.

Kui ka vanemad inimesed alati ei tea, mis alal nad tegutseda soovivad, siis seda ei saa kindlasti eeldada 20aastastelt inimestelt. Ebahuvitava ja endale sobimatu eriala õppimine nõuab närvisüsteemilt lisaressurssi. Õpitavast aru saamine ja selle meelde jätmine on iseenesest juba vaimset pingutust nõudev, vastumeelsus teeb selle kordi keerukamaks. Ka on nii risk suurem, et kool jääb pooleli.

Inimesed, kes õpivad endale meeldivat eriala, kirjeldavad seda rohkem kui hobi, mitte kohustust, see on neile kui mäng ja iga päev on millegi uue ja põneva avastamine. Isegi kui on teada, mida edasi õppida soovitakse, võib vaheaasta kasulik olla, kuna paljud keskkoolilõpetajad on kurnatud. Täiskasvanud ei tee ööpäev läbi tööd, kuid selles rütmis elavad paljud keskkoolilapsed, eriti eliitkoolide õppurid. Pärast kolme aastat on nad väga väsinud, halvemal juhul diagnoositakse läbipõlemissündroom või ärevushäire.

Paanikaks pole põhjust, kui noor kohe edasi õppima ei lähe. Paljudes Euroopa riikides on nn vaheaasta tavaline, et puhata, koguda jõudu ja saada selgust oma tulevikusoovide osas. Tehakse vabatahtliku tööd ja katsetatakse eri asju, et selgitada välja, kas see on ikka see, millega tulevik siduda soovitakse. Tark lapsevanem mõistab seda ega sunni noor iga hinna eest juurat õppima.

Vanematel ei tasu karta, et vaheaasta võtnud noor jääb igaveseks n-ö mina otsima. Enamik koju ei jää. Sageli minnakse tööle, kuna see on parim viis teada saada, kas inimene sobib välja valitud vallas töötama. Ka 30–40aastased avastavad uusi valikuvõimalusi ja teadvustavad, et nad ei pea tegema nooruses valitud tööd 70 aastat, okse maitse suus. Ei ole hullu, oluline on, et nüüd saavad nad teha oma südamesoovide järgi.

Ka noored, kes kiirustades valiku teevad, saavad hiljem hoogu maha võtta. Tänapäeval on õppimise süsteem muutunud juba paindlikumaks, aineid saab üle kanda, reaalist humanitaarsuunda ülemine pole enam nii vaevaline. Elukaare teooriates on välja tulnud kaht tüüpi alustajad. Need, kellel on kiire ehk inimesed, kes on kõik haridusastmed kiiresti läbinud, kes panustavad akadeemilisele intelligentsile ja kel pole olnud aega õppida inimeseks olemist. Nad on sageli 35. eluaastaks kriisis ja peavad tohutult õppima, et oma ellu pehmeid sotsiaalseid väärtusi tuua. Need, kes kriisis ei õpi, on sageli oma elu teises pooles masendunud. Teised, kellel haridustee läbimine ei lähe nii kiiresti ja survemeetodil, saabub tõeline edu 40. eluaastatel ja nendel on eluga rahul olu palju suurem.

Allikas: Äripäev