Emade stress – kas minul ka?

“Stressivaba saab olla vaid inimene, kes on surnud” (psühholoog Toivo Niiberg). Ehk siis stress on iseenesest loomulik organismi tegevuse juurde kuuluv protsess, mis annab valmisoleku reageerida. Siin rägime olukorrast, kui stressi on meie elus juba sedavõrdpalju, et hakkab ohustama tervist, suhteid ja peresid.

Nagu öeldud on stress loomulik ja vältimatu organismi elutegevuse osa. See käivitab automaatselt suurema osa kehalisi reaktsioone ja kaitsekäitumisi ilma, et meil oleks vaja pikalt arutleda, kas reageerida või mitte või kuidas reageerida. Kui näiteks tigeda koeraga kohtudes pikalt analüüsima hakata, võib tegutsemine hiljaks jääda. Stress on siis meie elu ja heaolu kaitsev ja aju mõtlemiskoormust säästev arukas väljamõeldis.

Emaduse juurde on juba looduse poolt programmeritud kõrgem stressitundlikkus. Seda nii lapseootuse kui lapse esimeste elukuude-eluaastate ajal. Eks kõik ikka sellepärast, et see väike habras “maailm” vajab veel erilist kaitset ja et vastaksime lapse märkidele ka siis, kui olukord on meie jaoks uus ja tundmatu ja meil veel kogemus ja teadlik ja harjunud käitumisviis puudub. Samas ei saa loodus olla siin väga valiv – et kõige suhtes, mis seotud lapsega, anname emale suurema tundlikkuse ja muu suhtes mitte – ema on paratamatult ülitundlik “üleni”. Siit ka üks põhjus, miks emad on ülemäärasele stressile altimad, kui teised inimesed. Selle eest hoolitsevad meie kehas hormoonid. Titeootel ja vastsete emade organismis on stressihormoonide tase kõrgem ja neid toodetakse kergemini.

Teine suur põhjus, miks stress võib emade juures üle pea kasvada, on see, et emaks saamine (polegi ehk vahet, kas esimest või viiendat korda), on seotud väga-väga suurte muutustega. Peaaegu miski ei jää endiseks, kõik meie elus muutub; pikaks ajaks või alatiseks. Suured muutused võivad olla pinge tekitajaks pea iga inimese jaoks. Iga muutust võiks tinglikult nimetada kriisiks – suureks, väikeseks või “minikriisiks”, sest inimene peab tegema valikud, leidma uued teed, loobuma millestki turvalisest ja tuttavast, olema teel uue ja uue ja tundmatu poole. Emaks saamisel on muutusi korraga mitte üks vaid lõpmatu hulk. Seega ka lõpmatu hulk küsimusi, kahtlusi ja katsetusi; lõpmatu hulk võimalikke variante ja ,”häid nõuandjaid”, kes meid ägedalt ühele või teisele poole üritavad kiskuda. “Mis on Õige?” “Kuidas mitte eksida?” “Kas ma saan hakkama?” Need on küsimused, mis märkamatult vistsadu kordi päevas peast läbi lipsavad.

Närvisüsteemi “adekvaatset” reageerimist halvendab tublisti pidev magamatus, mis emmede argipäevaga paratamatult kaasas käib. Ka iga “tavainimene” muutuks vihaseks, hajameelseks ja nutuseks, kui teda järjepidevalt ärkvel hoida. Hiinlastel olevat olnud selline piinamisviis. Korrapärast ja piisvat und vajab eelkõige meie ainevahetus. Pideva unepuuduse tulemusel hakkavad tõrkuma meie organismi alustalana toimivad süsteemid immuunsüsteemist ja närvisüsteemist seedimise ja lihasteni, sest need kõik on meie ainevahetuse keerulise kompleksiga lahutamatult seotud osad. Siit ka põhjus, miks stress tihtikehaliste sümptomite kujul avaldub.

Kas olete tundnud, et muutute närviliseks kui teie tööd katkestatakse 5, 10, 20 korda tunni jooksul? Kui mitu korda peab ema katkestama oma tegevusi väikese lapse kõrvalt ja tormama kuhugi mujale ja siis jälle uude “kriisikoldesse”?

Loodusel on raseduse-sünnitusjärgsete hormoonidetulvaga veel üks plaan: see on meile antud võimalus mineviku raskete kogemuste-tunnetega kohtuda ja nendest vabaneda. Sünnitus toob vanad rasked asjad üles ja vastne ema võib leida end ikka ja jälle korduvate vanade mälupiltide-mõtete juurest. Selleks, et neist vabaneda, peaks olema valmis neile silma vaatama ja nendega tööd tegema. Üksi on seda raske teha, sest puudub erapooletu ja kaine kõrvaltvaataja pilk. Siin saavad appi tulla spetsialistid ja eneseabirühmad. See võib siis olla vabastava äikesetormi aeg (nagu ka puberteedieakriis näiteks).

Selle hormoonide jutu peale ei pea nüüd masendusse langema, et “Mina ei saagi midagi teha!” Saab küll! Nimelt on viimase 15 aastaga väga raudse teadusliku kinnituse leidnud tõsiasi, et me saame oma mõtetega mõjutada seda, kuidas me ennast tunneme. Ehk siis lühidalt öeldes – oma mõtetega toodame me oma kehas hormoone! Kas stressi või head tunnet tekitavaid, see oleneb juba meie mõtete sisust ja sellest kuidas me tõlgendame olukordi, mis meie ümber on.

Argipäeva tasandil koosneb see pidevatest küsimustest: “Kas ma ikka pean seda tegema (5-päevase lapse kõrvalt hambaarsti juurde minema või säravana ja omaküpsetatud koogiga külalisi võõrustama) või saab ilma?”, “Mis juhtub, kui ma praegu põranda pühkimata jätan?”, “Kui palju olen ma täna enda jaoks “oma aega” võtnud?”, “Mille eest olla tänulik tänases päevas?”, “Kust ma tean, et ma ei saa hakkama, kui ma pole proovinud?” jne. Meie kätes on paljuski, kas lubame endale nii palju puhkust ja und, kui see vähegi võmalik on, kas püüame vastata välistele ootustele ja stereotüpidele (“kõik emad on õnnelikud ja tublid ja teevad kõike õigesti”) või oma seesmistele vajadustele, kas kuulame oma meelt ja keha või püüame iga nõuande järele joosta.

Siin on väga palju abi just toetusrühmadest. Olgu siis internetipõhistest või “päriselt” koos käivatest. “Pärisrühmade” eeliseks on suurem “peretunne” ja lähedus. Oluline on ka lapsega koos kodust välja ja mõistvasse seltskonda pääsemise võimalus. Beebivõimlemise või loovustundidest erinevalt saab toetusrühmades rääkida asjadest süvitsi ja just nii pikalt ja põhjalikult kui on soovi. Ei pea ainult muredest rääkima. Emad on esile toonud, et rühma tulles võivad nad rääkida ka oma tillukestest edusammudest ja kõik tajuvad ja teavad kui suured need sammud nende jaoks tegelikult on (erinevalt teistest ümbritsevatest inimestest) ja elavad siiralt kaasa.

Kui emad hoolitsevad enda eest ja suudavad oma raskete tunnte sasipuntraid lahti harutada, on parem ka lastel ja issidel – terve pere hakkab “hingama”. Kui ema on ka enda vastu hoolitsev ja hea ja võtab lapse kõrval olemist mitte kui ränkrasket kohustust vaid kui võimalust olla koos kellegiga, kes sinu üle jäägitut ja tingimusteta rõõmu tunneb lihtsalt selle pärast, et sa oled olemas; siis tuleb ka rõõm ja olemise kergus. Sa ei pea kellelegi tõestama, et sa oled hea ema – sa lihtsalt oled!

Emaks saamine ei pea siis olema alguspunktiks järjest süvenevale masenduse ja raskete tunnete nõiaringile, mis aastate pärast kroonilise depressiooni ja ravimitega lõpeb. Me võime õppida ennast usaldama. Kriisid on võimalus arenemiseks. Ka emadus on võimalus arenemiseks ja eneseleidmiseks.

Ülemäärase stressi tunnused:

  • ärritumine asjade peale, mis varem ei häirinud
  • viha, agressiivsus
  • ärevus, hirm
  • pisarad on kerged tulema
  • keskendumisraskused
  • hajameelsus
  • tohutu väsimus
  • magamine ei anna puhanud tunnet
  • püsivad valud: peavalud, kõhuvalud, seljavalud
  • isutus või oluliselt suurenenud isu
  • kaalutõus või -langus
  • kõhukinnisus
  • unehäired: uinumisraskused, varane ärkamine
  • sage üldhaiguste või krooniliste haiguste põdemine
  • tunne, et ei saa hakkama
  • lootusetuse tunne
  • tunne, et ei ole iseenda peremees
  • miski ei paku rõõmu (või siis väga lühikeseks hetkeks)
  • üksindustunne
  • enesesüüdistused