Elades surmahirmus

SAAGE TUTTAVAKS SILLE JA ANNIKAGA. NEID KAHTE NAIST ON KOKKU VIINUD SAATUS, VOI TÄPSEMALT ÖELDES OLI SELLEKS ÜKS FOORUMILEHT, KUS NAD ÜHISE MUREGA ÜKSTEIST KOHTASID. SILLEL JA ANNIKAL ON ÜHINE HIRM – SEE ON HIRM SURMA EES, JUBA PAAR AASTAT ON NAISED TEINETEIST SELLES HIRMUS TOETANUD, NÕU ANDNUD JA SELLE VASTU ÜHISELT VÕIDELNUD NING LAHENDUSI OTSINUD. .KEEGI TEINE El MÕISTA MIND PAREMINI KUI TEMA, SEST TEISTE JAOKS ON SEE NN PSEUDOPROBLEEM – KUI ISE El TUNNE HIRMU, SIIS El SAA KAARU, MIKS SEE TEINE PAANITSEB,” ÜTLEB SILLE. AGA ASUME SIIS ASJA JUURDE JA RÄÄGIME SELLEST, MIKS NEED NAISED SURMAHIRMU TUNNEVAD.

Sille (36) surmahirmu põhjustas Oks Eesti tuntud astroloog, kelle juures ta 30aastaselt Käis ja kes talle väitis, et ainult ime läbi võib naine elada vanemaks kui 40 aastat, .Seda kuulda oli kohutav! Küsisin astroloogilt, et miks ta mulle midagi sellist ütleb, mille peale sain vastuseks. et parem on teada oma tulevikku ja selle järgi elu sättida, kui elada pimeduses ja teadmatuses,’ räägib Sille. Ühegi teise astroloogi juurde pole Sille pärast seda minna julgenud. .Ma tean, et igal selgeltnägijal ja astroloogil on ek-simistõenäosus ja mul on kergem elada, uskudes, et võibolla ta eksis, kui saada veel ja veel kinnitust ka teistest allikatest, et ma suren noorena,” Sille ütleb, et see kohutav teadmine ei õpetanud teda elu rohkem nautima, vaid pigem hirmutas ta esialgu ära, .Kui lendan või sõidan autoga, siis mõtlen kogu aeg hirmuga, et kas täna ongi see päev, kui ma enam oma lähedasi ei näe. Käin regulaaselt ka tervisekontrollis, et olla kindel, et mõni salakaval surmahaigus mind ei ohusta.”

Kuigi sõbrad ja perekond veenavad naist, et ta ei peaks ühe astroloogi juttu kuulama, siis on ikkagi väga raske seda kõike unustada ja naise peas töötaks justkui mingi programm, mis ütleb, et ela teadmisega, et see võib juhtuda iga hetk. .On päevi ja isegi nädalaid, kus ma sellele üldse ei mõtle, aga samas tunnen, et olen end saatuse hoolde andnud, kasvanud ja arenenud selleni, et ei karda enam tulevikku.” Sille ütleb, et astroloogi ennustus on tema elus suuri muutusi kaasa toonud ja viimastel aastatel elu palju täisväärtuslikumaks muutnud. Kuigi alguses langes ta suurde masendusse, siis hiljem võttis end käsile ühe uue eesmärgi nimel. .

Üks inimene rääkis mulle, et ka temale ütles kunagi mustlane, et ta ei näe oma 40. sünnipäeva. See inimene pidas erinevate Samaanidega nõu ja tal soovitati ennast täielikult muuta. Kui muutub inimene, siis muutub saatus – isegi käejooned pidavat muutuma” Nii on ka Sille palju muutunud: pärast astroloogi ennustust on ta loobunud suitsetamisest. hakanud elus esimest korda regulaarselt spordiga tegelema, vahetanud välja pahelised sõbrad, teinud korda oma suhted emaga, võtnud omale koera ning muutnud isegi välimust ja töövaldkonda.

Sille ütleb, et kõik see on temas kasvatanud teadmist, et see vana Sille ongi surnud ja uus Sille on sündinud ning seeläbi on vähenenud ka igapäevane surmahirm. .Meil Eestis räägitakse surmast vähe, see on täielik tabuteema, aga tegelikult peaks igaüks selleks valmistuma, hoolima ja hoidma iga hetke ja iga inimest oma elus, unustama tühised materiaalsed väärtused, teiste materdamise ja armastama elu igas hingetõmbes. Minu taju on tundlikum ja ma tajun iga hetk, et see kõik ilus võib saada kohe läbi.’

Annika (28) surmahirm pärineb lapsepõlvest. Olles pärit kristlaste perekonnast, räägiti Annikale põrgust kui kohast, kuhu lähevad kõik sõnakuulmatud lapsed ja patused täiskasvanud. Täna tunnistab Annika, et tema hirm surma ja eelkõige põrgusse sattumise ees hakkas vähenema pärast seda, kui ta hakkas perega vähem suhtlema, loobus jumalast ja hakkas surma nn uurima. .Kooli ajal kartsin ma iga patu eest karistust, oli selleks siis halb hinne, toa karistamatajätmine või iseenda eest seismine mingis olukorras, kus keegi mulle liiga tegi, Vanemad ütlesid ikka, et igaüks saab oma karistuse ja jumal näeb kõike. Nii ma siis keerasingi teise põse ette, kui olin esimese löögi näkku saanud.

Kuna jumalakartlikkus tuli minusse koos rinnapiimaga ja ma elasin selles maailmas enam kui 20 aastat, siis pole ma tänaseni siiski päris veendunud, mis on tõde. Mäletan, kuidas hilises teismeeas hakkasin otsima igasuguseid vihjeid ja kinnitust sellele, et põrgut pole olemas. Vaatasin videoid ja lugesin erinevat kirjandust, teiste inimeste kogemusi teispoolsusega ja selgeltnägijate arvamusi,’ meenutab Annika.

Viimased viis aastat on Annika tudeerinud ja huvi tundnud erinevate usundite vastu, et otsida ka sealt kinnitust põrgu olemasolule või selle puudumisele. .Pean ütlema, et igas usundis on siiski oma põrgu, kõik saavad oma karistuse ja tundub, et seda saavad ka head inimesed. Kui vaadata kristlasi, siis ei saaks väita, et kui usud jumalat, siis su elu on kerge ja ilus. Ei, kristlasi vaevavad samasugused haigused ja mured nagu kõiki teisi inimesi, võibolla on neil tänu usule lihtsalt lihtsam sellega leppida.

Või võtame näiteks budismi, kus usutakse karmasse. Karma reegel on selline, et igaüks teeb oma karmat ning seda muuta ega andeks saada pole võimalik. Karma puhul on kõige hullem ka see, et sinu valesti elatud elu eest saavad karistada ka lapsed ja lapselapsed ning halbade tegude eest pole lunastust,” arutleb noor naine, kes usub, et tema on elus piisavalt pattu teinud, et põrgust pole pääsu, kui see peaks olemas olema. Millised on siis Annika patud? Kõige suuremaks patuks peab naine seda, et ta on lõpetanud suhtlemise oma perekonnaga, lisaks on naisel olnud armusuhe abielumehega ning ta loetleb veel mitmeid väikeseid patte, mis paljude meie igapäevaelu juurde kuuluvad. .Ma tunnen, et mõtlen aeg-ajalt halbu mõtteid, mõtlen teistest halvasti ja suhtun inimestesse eelarvamusega. Püüan seda muuta, aga see pole nii kerge.’ Annika usub, et tema surmahirmu on leevendanud eelkõige see, et ta on selle kohta rohkem lugenud ja uurinud.

Kommenteerib psühholoog ja nõustaja Helena Ojala, Arengukeskus Avitus

Surmahirm – ka hirm õnnetuste, lähedaste kaotuse, maailmalõpu ja muu sellise osas on tänapäeva maailmas võrdlemisi levinud tee ma. Iseenesest on hirm suremise ees peidus pea igas inimeses – te gemist on väga ürgse ja loomuliku tundega ning kodeeritud meie külge ilmselt selleks, et inimkond üldse jätkusuutlikult elama jääks. Kui meis ei oleks hirmu suremise ees, siis me ju võtaks liigseid riske ja lõppkokkuvõttes sureks meist enamik enne õiget aega – seega hirm surma ees hoiab meid elus.

Küll aga tasuks tähelepanelik olla, kui hirm muutub ülemääraseks ning hakkab segama igapäevaelu. Nii nagu teiste erinevate hirmudega, võib ka suremise hirm muutuda irratsionaalseks, Näiteks ei julge inimene enam kodust väljuda või klammerdub meeleheitlikult lähedaste külge. Kõrvaltvaatajad ja vahel ka inimene ise saavad aru, et hirm ei ole tegelikult põhjendatud ning on selles kontekstis täiesti eba-

mõistlik. Selline ebamäärane tunne võib kujuneda välja vaikselt, aastate jooksul süvenedes, aga teisalt ka pea hetkega, mõne äärmusliku kogemuse läbi. Päriselt ei ole keegi meist selle eest kaitstud, kuid ilmselt on mõndadel teatud tundlikkusega inimtüüpidel kergem irratsionaalse hirmu küüsi sattuda. Tavaliselt on inimestel komme ja tahtmine oma hirmu eest põgeneda,’sellele mitte näkku vaadates, kuid vanasõnal -hirmul on suured silmad – on oma tõepõhi all. Vältimistehnika võib töötabki mõnda aega, kuid “kaane all podiseb edasi’. Mõistlikum oleks tasakesi ja ääri-veeri oma suremise kartusele otsa vaadata ning teda tundma õppida. Tihtipeale ei ole isegi|mõte suremisest kui sellisest nii kohL)tav, vaid just see füüsiline äärmiselt ebameeldiv enesetunne, mis mõttple järgneb, tekitab meis kõige suurema kaose.

Õnneks on psühholoogidel olemas võrdlemisi tõhusad vahendid lahenduse leidmiseks. Üks abistavaid asju võib olla ratsionaliseerimine. Seda tehnikat on oma loos kasutanud eriti tõhusalt Annika, kes on uurinud erinevaid materjale põrgu tegeliku olemasolu kohta. Ka Sülel on võimalus uurida statistikat või kuulata maad, kui paljud surma-ennustused astroloogide, eriti selle konkreetse astroloogi poolt täppi on läinud. Tõenäoliselt olematu arv.

Kuid üks surmahirmust ülesaamise kõige raskemaid etappe on sellega leppimine. Mingil hetkel peame me kõik siit ilmast lahkuma, kuid enne seda on elul meile veel tohutult pakkuda, Selle lähenemise on endale selgeks teinud Sille – totaalne elustiili muutus ning uus õpitud oskus oma aega pigem olulise peale kasutada, on andnud talle tagasi sisemise kindlustunde.

Jõuda iseseisvalt teadmiseni, et me kõik sureme ükskord ning see on täiesti aktsepteeritav, võib olla hirmutav või tunduda võimatu. Seepärast on julge soovitus spetsialisti abi otsida. Eriti juhul, kui surmahirm segab juba igapäevaelu toiminguid. Kui isesesivalt oma lähedast selles katsumuses toetada, on oluline teada, et hirmutunne on alati päris, ükskõik kui naeruväärne see kõrvaltvaatajale ei tundu, ning kindlasti ei tasu seda alatähtsustada või hukka mõista. Pigem aitab inimest kõik see, mis aitaks sind ennast, kui sa väga-väga kardaks – toetamine, turvatunde pakkumine ning tasapisi “voodi alla” piilumine.

Surmahirmust ülesaamine tuleb õigete tehnikate abil tasapisi, väikeste sammudena, kuni ühel päeval inimene avastab, et ei ole tükk aega fataalsetel teemadel juurelnud ning on selle asemel hoopis oma igapäevaelu nautinud.

Allikas: Buduaar