Eesti tööandja on vilets koondaja

Kas töötaja leiab valutult endale uue (töö)koha, sõltub suuresti koondaja käitumisest.

Paber pihku, ja oleks hea, kui sa oma asju kokku korjates jääjatele silma alla ei satuks, sest me ei tea, mida sinu olukorras inimesele öelda – nii võib kokku võtta märkimisväärse osa koondatute lugudest.

Eesti Päevalehel õnnestus vestelda ligi 40 töötuga, kes kõik olid viimasest töökohast koondatud. Enamik vestluspartnereid oli liitunud mõne töötute klubiga. Ja ehkki kümne aasta taguse suure koondamislainega võrreldes on Eesti tööandjaskond praegu oluliselt kogenum, kumab koondatute lugudest ikka veel läbi asjaolu, et haiget ei teinud mitte fakt ise, vaid viis, kuidas see teatavaks tehti.

„Koondamisteade tuli meilitsi,” rääkis 48-aastane müügijuhina töötanud mees. „Mis seal ikka, keegi pidi minema. Järgmise kahe kuu jooksul keeras tegevdirektor iga kord kiiruga otsa ringi, kui nägi meid (koondatuid – A. N.) enda poole liikumas. Mida pidime sellest arvama? Kümneaastase korraliku töö eest võinuks ikka head aega öelda. Pidalitõbise tunne oli.”

3. septembri seisuga oli töötukassas arvel 72 315 inimest. Neist 1806 tuli juurde viimase nädalaga, koondamise tõttu oli seitsme päeva jooksul töö kaotanud 294 inimest.

Enesehinnang põrmu

„Tundub nii, et paljud tööandjad ei julge otse öelda, et olete nüüd koondatud. Teevad seda kuidagi ümbernurga, ja see on inimesele hästi solvav,” nentis töötute eneseabirühma juht Anne-Ly Rõuk. Mittetulundsühingu Avitus juures käib rühm Uus Algus koos mitmendat hooaega. „Esimene ja põhiline, millega tegeleme, on töö kaotanud inimeste enesehinnangu taastamine,” ütles Rõuk.

Viimase tööpäeva lood on grupi liikmetel väga erinevad – seinast seina. Pooleks on neid, kel pole midagi oma tööandjale ette heita, ja neid, kes lähevad suure kibeduse ja paljude küsimustega. „Inetuid lugusid on. Kuid tegelikult on ükskõik, kuidas minek toimus, väga vähesed suudavad asja võtta objektiivselt, ikka on esimene emotsioon, et nemad on teinud midagi halvasti,” selgitas Rõuk. „Halvim, mida tööandja saab teha, on pugeda peitu ja hoida koondatud inimesest eemale.”

Ei saa öelda, et koondajad on ükskõiksed,” märkis töötukassa koondamisele reageerimise teenuse juht Tiiu Vilms. „Vaid üksikud suurtest koondajatest ei tunne mingitki huvi, enamik ikka katsub oma töötajatele infot jagada. Ütleks, et rohkem ikka hoolitakse, kui et ei hoolita.”

Teatud koondatute arvu juures kogu töötajaskonna kohta saab koondamisest kollektiivne ülesütlemine, millest tuleb töötukassale teada anda. Kohe pakutakse teatajale kollektiivsele ülesütlemisele reageerimise teenust. See tähendab, et töötukassa töötajad tulevad ja selgitavad inimestele, kuidas ja mida teha töötukassas, milleks on neil õigus, kust saada abi, kust leida tööpakkumisi. Jaanuarist mai-kuuni on töötukassale teada antud 67 suurkoondamisest ja neist vaid seitsmel juhul ei pidanud koondajad nõustamist vajalikuks, näitavad arvud.

„Oleme need, kes võtavad pinged ja hirmu maha. Inimesed rahunevad, selge peaga tajutakse olukorda adekvaatselt ja osatakse edasi minna,” ütles Vilms. „Minu subjektiivne arvamus on, et nõustamist ja tööandjalt tuge saanutel läheb oma koha leidmine pärast koondamist palju libedamalt kui teistel.” Riigil mõistagi on mängus omad huvid: teenuse mõte on koondaja abiga teha kõik võimalik, et inimene töötuse aega üldse ei kogekski. Et ta hakkaks uue töö järele vaatama kohe, kui koondamispaber käes. Milline rahaline kokkuhoid. Rääkimata säästetud inimhingest.

Aprillis suletud Coca-Cola HBC Eesti tehase töötaja Kalev Kivisild on näide inimesest, kes sai pihku koondamisteate, kuid pole kogenud töötust mitte ühtegi päeva – näide n-ö teise seina äärest. Detsembris kutsuti koosolek kokku ja anti teada, et tehas pannakse kinni, meenutas mees. „Kohe tekkis ukse kõrvale stend, kuhu personaliosakond riputas üles tööpakkumisi, mida nad leidsid. Käidi rääkimas, kust ja kuidas tööd otsida,” rääkis ta.

Kivisild sai tööle eestlaste jaoks harjumatul moel – koondaja leidis talle uue töökoha. Juba järgmisel tööpäeval alustas ta teises sarnases ettevõttes.

Tiiu Vilms ei jaga arvamust, et n-ö inimlikud koondajad on Eestis üldjuhul välisettevõtted. „On, aga sellised, kel kohapeal, ka juhtkonnas on eesti töötajad,” nentis teenusejuht. Kuidas käituvad oma koondatutega ettevõtted, kelle vallandatud töötajate arv kollektiivse koondamise lahtrisse ei küüni, teame vaid osapoolte juttudest. Aga isegi masuajal leidub töötute klubides ja eneseabigrupis neid, kes tunnevad pärast koondamisteate saamist suurt kergendust, sest ise poleks iial julgenud nii äkilist sammu astuda.

Koondamise lood

Kaia, 36, koondatud õpetaja:

•• „Tuligi päev, kui ta (direktor -toim.) kutsus mind oma kabinetti ja ütles: „Mul ei olnud raske seda otsust teha. Sina oled ju meil see, kes alatasa viriseb külma koolimaja pärast.” Lisas, et loodetavasti ta mind enam kunagi ei näe. Olin seal töötanud 12 aastat ja ma tean, et olin üks paremaid.”

Rein, 52, koondatud logistik:

•• „Kui mõtlen, kui palju aega ja energiat panustas tööandja, et vingerdada mööda näruse ühe kuu koondamishüvitise maksmisest, siis on mul kahju, et tema heaks oma oskusi raiskasin.”

Mari, 28, endine projektijuht:

•• „Päris kahju oli peadirektorist, ta vaeseke ei teadnud, kuhu pugeda, kui meid liikumas nägi. Koondamisteadet meile ei antud, tuli otsene ülemus, kes näitas näpuga, et sina, sina ja sina – teie olete homsest koondatud ja kaste asjade pakkimiseks saate sekretariaadist, head aega. Isegi mitte kohustuslikku lauset nagu „raskete aegade tõttu oleme sunnitud…” või hoidku jumal „täname teid senise töö eest, kahjuks… ”.

Hannes, 32, viimati osakonnajuhataja:

•• „Ole õnnelik, et hüvitise välja maksan, piisaks sõrmenipsust, et sa siit niisama lendaks – tagantjärele kuulsime, et selle ühe ja sama lausega saadeti teele kõik 18 koondatut. Kusjuures koondamine polnud isiklik, ettevõte oli tõepoolest raskustes. Aga näe, ära pidi selle ütlema.”

Suurettevõte otsis uued töökohad

•• Coca-Cola HBC Eesti teatas tehase sulgemisest läinud aasta detsembris. Töötajatele anti teada, et viimane tööpäev on 30. aprillil. Personalitöötajad said kokku tootmisjuhtidega, et arutada, mida saaks kohe teha. Alustuseks kohtuti 12 eri tootmisettevõtte juhtidega ja pakuti oma oskus-tööjõudu. „Kutsusime nad vaatama, kuidas me tööd teeme. Ja kui nad hakkasid siis meile oma vabu töökohti edastama, panime kõik stendile üles,“ rääkis Coca-Cola Baltikumi personalidirektor Lea Oja. „Kui vaja, saatsime ise sobiva töötaja CV teele.”

•• Personaliosakonna uksed olid lahti, igaüks, kes abi vajas, võis tulla. Psühholoogi telefoninumber oli nähtavas kohas, kui paljud seda võimalust kasutasid, personalidirektor ei tea – see on sügavalt isiklik teema.

•• Nüüdseks käib 40% toonastest koondatutest uuesti tööl.

Allikas: palk.ee