Depressioon toob valu ja viib elutahte

«Kui mõtlen tagasi sellele ajale, mil mul see haigus diagnoositi, meenub ainult tohutu valu hinges ja südames. Vahel tundus, et lähen lihtsalt lõhki, sest valu ei mahtunud minu sisse ära.»

Nii meenutas praegu Viljandis kogemusnõustajana tegutsev Anne Piir aega, mil oli langenud sügavale depressiooni küüsi. Lisaks valule kaasnes jõuetus, enesesüüdistamine, igasugune huvipuudus kõige ja kõigi vastu, väärtusetuse tunne. «Tunne, et ei jaksa enam elada, ei olnud sugugi võõras. Tundsin endas veel tohutut kurbust ja muidugi oli siis ka palju pisaraid.»

Anne Piir pooldab valu välja nutmist. «Kui olen õnnelik ja naeran, siis on see okei, aga kui olen kurb ja nutan, siis see ei ole okei,» tõi ta välja levinud arusaama ning tõdes, et tema ongi kurvameelne ja nutab palju. «Olen teistsugune.»

Depressioon sai temast jagu juba paarkümmend aastat tagasi. «Ma ei tea, kas sellest päriselt lahti üldse saab. Ma ei ole kohanud inimest, kes ütleb, et ta on nüüd täiesti terve.»

Isegi, kui kõik on täiesti korras ja tunne hea, siis mingil hetkel kukub ta taas musta auku. Varem võis ta sellesse auku sattumise panna eluprobleemide arvele, praegu neid enam pole, kuid kurvameelsus kordub ikkagi. «Näiteks ei jaksa hommikul tõusta. Lihtsalt ei jaksa ja olengi jätnud tööle minemata.»

Õnneks on tal olnud tööandjad, kes on mõistnud nii kuu, kahe kui kõige pikemal korral isegi pooleaastast haiguslehte, millele on kirjutatud «Depressioon».

Valu on fassaadi taga

Anne Piiriga kohtudes ning säravat ja hoolitsetud naisterahvast nähes ei oskaks küll arvata, et tal on rääkida sügav ja kurb lugu. Kurvameelsust on ilmselt meist kõik kogenud, kuid depressioon on sellest kordades hullem. «See on täiesti halvav,» lausus ta.

Inimesele otsa vaadates ei pruugi raske haigus sugugi välja paista. Erinevad kohustused ja toimetused nõuavad palju energiat ning mõjuvad laastavalt. Piir ütles, et näiteks pärast seda intervjuud koju jõudnuna vajab ta paar tundi puhkust, see aitab tal taastuda.

Lihtsamalt öeldes võib depressiooni kirjeldada nii, et elu näib ainult mustades värvides. «Sa ei näe enam mitte midagi head. Mitte midagi. Sa kogu aeg muretsed ja oled masenduses. Isegi, kui sul juhtub midagi head, siis sa ei tunne sellest rõõmu, sest negatiivne pool on sind maha surunud. Ja nii eladki omas mullis.»

Tolles mullis võivad inimesed elada kaua ja isegi jääda sinna, sest paljud ei jõuagi abini. Nad kannatavad ega saa aru, mis toimub. «Arvadki, et see on normaalne ega hakka abi otsima. Arvad, et see on minu elu ja olengi selline,» tähendas Piir ja rääkis oma loo abini jõudmisest. Tal tekkisid probleemid tervisega. Perearst tegi uuringuid, aga mitte miski ei andnud lahendust. Kõik näis justkui korras olevat, kuid ometi ei olnud. Lõpuks pakkus perearst välja, et äkki peaks patsient psühhiaatri poole pöörduma.

Mitte nutulaul, vaid elu

Et üldse haiguse tunnistamiseni ja sealt edasi abini jõuda, nõuab sageli päris korralikku teekonda, sest depressiooni langenud inimene ei tule naljalt oma tunnetest rääkima. Eriti veel lähedastele. «Võõrastele on lihtsam,» teab Anne Piir oma kogemusest rääkida ja tõdeb, et depressioon on tabuteema. «Sa lihtsalt ei tule sellest rääkima – ilmselt ühiskonna surve tõttu või on valehäbi – kõike seda. Sa ei taha kurta või mis iganes.»

Oma lugu rääkides ei taha ta, et see kõlaks kui nutulaul, vaid julgustaks inimesi abi otsima. Selline on tänapäeva elu. Seda tõendab juba asjaolu, et kui septembri lõpus nad koos teise kogemusnõustajaga Päikesekillu perekeskuses tasuta depressiooni tugigrupi avasid, oli huvilisi palju.

Esmalt teeb Anne Piir sügava kummarduse nüüdseks lahkunud psühhiaater Eha Pähna ja psühholoog Ene Raudla ees. Nemad olid inimesed, kes teda elule tagasi tõid. Korduvalt.

Kui on raskemad ajad, siis tuleb temalgi abi otsida spetsialistidelt. «Jõudu annab rääkimine inimesega, kes mõistab ja saab aru, millest ma räägin ja mida tunnen. Teadmine, et rasketel aegadel vajasin ise sellist inimest, andis mulle mõtte ja soovi õppida kogemusnõustajaks

Nüüd tahab ta ise olla toeks neile, kes maadlevad depressiooniga. See andis tõuke korraldada depressiooni tugigrupi kohtumised. Kuigi praeguseks on grupp mõne korra kokku saanud, võib vajadusel sellega liituda ka poole pealt. Kokkusaamiste viimane kord on detsembri alguses.

Tugigrupis käib töö vestlustena, kus igal inimesel on võimalus oma lugu jagada. Teemad, mida tugigrupis puudutatakse, on mõtted, tunded ja nendega toimetulek ning eneseväärtustamine. «Räägime igapäevastel teemadel, kuidas ise ennast toetada, et paremini hakkama saada. Tähtis on juurutada inimeses teadmist, et ta ei ole üksi,» lausus ta. «Mul on kogemusi erinevate teemadega, enamik nendest on andnud tõuke depressiivsusele. Minu jutt ja nõuanded tulenevad minu enda kogemustest.»

Tulevikus loodab Anne Piir avada Viljandis ja Ida-Virumaal, kus on tema teine kodu, kogemusnõustamise kabinetid, et inimesed saaksid lisaks grupikohtumistele individuaalset abi kogemusnõustajalt.

Kõige rohkem abi on rääkimisest. Vähemalt kinnitab seda tema kogemus. «Sa oled nii täis seda jama ning kui saad rääkida ja seda jagada, siis annad endast natuke ära. Ühe korra, teise korra ja siis tekib sul enda sisse järjest rohkem ruumi ja sa hakkad märkama ka head.»

Just rääkimise võimalust pakub ka Viljandi depressiooni tugigrupp, mida juhendavad arenduskeskuses Avitus õppinud kogemusnõustajad. Esimesel korral said kohale tulnud inimesed rääkida oma loo. Rääkimine oli vabatahtlik, kes tahtis, võis ka niisama vaikselt istuda ja kuulata. «Ma tuginengi nendele asjadele, mis mind on kunagi aidanud. See ei pruugi aidata igaühte, aga midagi on sealt välja noppida kindlasti,» lausus Anne Piir ja täpsustas, et depressioon ei küsi sugu ega vanust, vaid lihtsalt haarab endasse. Seda enam, et tänapäeval on paljud inimesed sageli kõigist oma töödest ja tegemistest emotsionaalselt väsinud. «Inimesed ei puhka,» nentis ta ja lisas, et on vaja julgust puhkeaega endale võtta ja enese heaolule mõelda.

Allikas: Postimees