Asjatu süütunne kulutab

Miks me ennast mõnikord alusetult süüdi tunneme, mis tagajärjed sellel võivad olla ja mida probleemi korral ette võtta? Teemast räägib arengukeskuse Avitus psühholoogiline nõustaja Anneli Valdmann.

Kõigil meil on oma ettekujutus heast ja halvast. Kui käitume või ütleme midagi enda meelest halvasti, tunneme enamasti hiljem ka süüd. Kui süütunne on põhjendatud, saame tänu sellele oma tegusid heastada – eksimust tunnistada, kordasaadetut parandada või andeks paluda.

Liialdatud süütunne aga võib olla koormav. Selle tõttu võib juhtuda, et inimene tegeleb peamiselt nende asjadega, mis talle ei meeldi ning surub maha oma soovid ja mõtted. “Süütunne on inimese täiesti loomulik osa, ilma selleta ei saakski. Kui mõni ennast kunagi süüdi ei tunne, ei tööta ka tema südametunnistus ja ta võib teha sellest lähtuvalt päris palju valesid otsuseid. Seevastu võimendunud süütunne hõivab liiga suure osa elust või hakkab mõjutama inimese otsuseid, mille tõttu võib elus tekkida palju probleeme,” tõdeb psühholoogiline nõustaja Anneli Valdmann.

Kardame eksida

Inimene, kes tunneb ennast pidevalt põhjuseta süüdi, on sageli seda tüüpi, kes tahab vastata teiste ootustele, peab teiste arvamust oluliseks ja kardab millegi vastu eksida. Miks ühed soovivad pea kõiges teiste ootustele vastata ja teised mitte, sellel on erinevad tagamaad.

“Osa inimesi on juba sünnipäraselt hästi korralikud, tahavad teha kõike õigesti ja kui see ei õnnestu, siis kohe ärevus kasvab,” lausub Anneli Valdmann. “Teised, kes võib-olla oma olemuselt sellised ei ole, aga elu, milles nad on elanud, on jätnud neile mulje, et nad on alati süüdi või justnagu teevad pidevalt midagi valesti. Siin kipub olema selline seos: mida väiksemad oleme, seda rohkem usume seda, mida teised meie ümber ütlevad või oma tegudega väljendavad – seega ebaadekvaatse süütunde tajumine tekib enamasti ikka lapsena.”

Väikelaps on vastuvõtlik

Üks tundlikumaid süütunde tekke aegu on kaks-kolm esimest eluaastat. Seda, kas hilisemas elus inimese südametunnistus töötab hästi ja põhjendamatu süütunne ei õõnesta kogu aeg tema enesekindlust, mõjutavad tugevasti nõudlikkus ja reeglid.

“Kui reegleid on liiga palju või need ei ole eakohased, siis meie sisemine indikaator läheb katki või ei hakka tööle. Seda mõjutavad päris pisikesed asjad,” ütleb nõustaja. “Kui vanemad nõuavad, et 1-2-aastane sööks iga kord suure pudrutaldriku tühjaks või sööks täpselt ette nähtud kellaajal ja teeks üldse asju rangelt nõutud hetkel, tekib lapses tunnetus, et just teised inimesed peavad alati ütlema, mida, millal ja kuidas teha. Ja ikka juhtub, et laps ei saa selle tegevusega hakkama, midagi läheb valesti – see tähendab tema jaoks eneseületa-

mist või midagi ebameeldivat. Tundes alailma vanema pahameelt, pettumust ja survet, tekibki tal tunne: ma ei ole hea, ma ei tee õiget asja või ma ei tee seda, mida minult oodatakse.

Mida rohkem survestame last elementaarsete igapäevaste asjadega, seda rohkem võib temas ära rikkuda indikaatori, mis näitab, mida mingil hetkel teha, või tunnetuse, et paljud asjad maailmas on tema valida. Lapsel, kellele valikuvõimalust ei anta, tekibki tunne, et ta ise ei tohigi millegi üle otsustada.

Juhul kui väikelapse elus on valdav vanemate nõudlikkus, rahulolematus ja pettumus ning toetuse, kiituse ja soojuse väljendamine jäävad tagaplaanile, on see soodus kasvulava hävitavale süütundele ja väga madalale enesehinnangule.”

Liigne korra nõudmine pole hea

Osa inimesi tahab juba loomupäraselt olla kuulekas, korralik ja alluda teistele. Kui kuulekas ja korralik laps kasvab perekonnas, kus teda pigem julgustatakse katsetama, ei alandata ja usutakse temasse, võib temast kasvada ka vaba laps, kes tunneb ennast hästi. Satub aga selline laps olema üdini korda nõudvatel vanematel, kes näevad ainult seda, mis on tegemata või mis võiks olla veel paremini tehtud, siis võimendatakse lapses üle omadused, mis iseenesest on väga toredad – olla kohusetundlik ja vastutustundlik. “Kui elus ei olegi midagi muud peale kohuse- ja vastutustunde ning hirmu milleski eksida, siis loomupäraselt tundlik ja korralik laps hakkab ennast kõiges süüdi tundma,” nendib nõustaja.

Laste kasvatamisel peaks jälgima n-ö kolme vaala – optimaalne surve, optimaalsed ootused ja optimaalne toetus. “Optimaalne tähendab seda, et me ei tohiks kunagi lapselt oodata rohkem, kui ta suudab selles vanuses ja ajahetkes, kus ta parajasti on. Peame arvestama ka sellega, milline on tema loomus; kas ta on väsinud, haige või stressis; kas tal oli raske või tore päev. Igal juhul peaks toetust olema rohkem kui ootusi ja survet.”

Tundlik teismeline

Üks suurem ohukoht ülevõimendatud süütunnete tekkimiseks on teismeeas. Nõustaja sõnul on see aeg, kus lapsed võivad tunda hästi palju negatiivset tähelepanu või seda, et kogu aeg märgatakse, mida kõike nad on valesti teinud.

“Teismelistele tuleks öelda ka seda, mida nad on hästi teinud ja et nad on toredad. Siis hakkavad nad ise samuti endasse uskuma,” arvab Anneli Valdmann. Teismeeas hakatakse hoopis kriitilisemalt vaatama, millised on vanemad.

“Kui noor inimene tunneb, et ei saa vanemate üle uhke olla, võib see olla häbi- ja süütunde kasvulava.” Näiteks võivad peres olla alkoholiprobleemid, vaesus, haigused; vanemad on kõrgid ja hoolimatud või on pere muul põhjusel häbimärgistatud ja kõrvale tõrjutud. Sel juhul tekib noorel sageli hirm: äkki teised mõtlevad, et mina olen ka samasugune nagu mu vanemad, sest käbi ei kuku ju kännust kaugele. Seetõttu võidakse hakata paaniliselt tõestama, et mina olen teistsugune – tubli, tark ja edukas.

“Igasuguse süütunde sage kaaslane ongi ülepingutatud tõestamine – kui tubli ma olen ja milliseid suurepäraseid asju ma teen! Seda tehakse lakkamatult nii iseendale kui ka teistele ning see võib olla üsna ohtlik,” leiab nõustaja. “See võib noore suure tegutsemis- ja emotsionaalse koormuse tõttu läbi põletada, kuid muuta ka maskikandjaks. Inimene ei julge olla enam ehe, vaid püüab kogu aeg olla perfektne. See väsi-tab närvisüsteemi ning pidev rahulolematuse tunne ei kao kunagi.”

Tööl üks, kodus teine

Inimene, kellel on kalduvus ennast pidevalt süüdi tunda, võib seda teha erinevates rollides.

“Äärmuslikul juhul tunneb ta ennast süüdi peaaegu ükskõik milles ja igaks juhuks veel ette ka. Ta muretseb kogu aeg, kus veel võib midagi valesti minna, ning üritab valvel olla, et ohte vältida. Osa inimesi võib mingites rollides tunda liialdatud süütunnet, teises kohas aga mitte. Mõni on perfektne tööl, kus ta ei või lubada endale ühtegi eksimust, kuid kodus ei ole ta üldse pedant. Teine tunneb ennast tohutult süüdi lapseva-nemarollis: tal on kogu aeg tunne, et ei saa hakkama nii hästi, nagu peaks,” kirjeldab Anneli Valdmann.

“Süütunne on üks kõige kulutavamaid või halvamavaid tundeid: mida rohkem me selle mõjuväljas oleme, seda suurem on tõenäosus, et me läheme-gi ühel või teisel viisil katki. Sageli on süütunne kroonilise depressiooni ja ärevushäirete põhjuseks, kuid see ei avaldu kogu aeg psüühiliste probleemidena, vaid võib välja lüüa ka krooniliste füüsiliste haigustena.”

Keerulised valikud

Liialdatud süütunne põhjustab rahulolematust. Kõige keerulisem on asi siis, kui selline inimene peab valima kahe võimaluse vahel: näiteks, kas minna laupäeval sõbranna pulma või vanaema juubelile? Ükskõik, kumma kasuks ta otsustab, tunneb ta ikkagi süüd.

“Et õppida ennast keeruliste valikute ees hästi tundma, selleks on pikk inimeseks kasvamise protsess väga laias mõistes. Õppides nägema iseennast avarama pilguga ja tundes, et ei pea vastutama kõigi maailma asjade eest ning et olen täitsa tore inimene ka siis, kui ma kõikide ootustele ei vasta, siis ilmselt suudan teha enesekindlaid valikuid. Aga seni, kui minus on tohutu süütunne ja ma pean kuidagi objektiivsete näitajate alusel valiku tegema, ei olegi see võimalik. Süütunne jääb sisse nii või teisiti.”

Abi saab nõustajalt

Sageli inimene ei teadvustagi endale, et tema tegemisi kammitseb just alusetu süütunne. Seetõttu võiks tähele panna, milliseid märkusi kaaslased teevad.

“Kui usaldusväärsed inimesed on andnud mõista, et sa ei ole mingis asjas süüdi ja et sa püüad liiga palju elada teiste jaoks ning mõtled liiga vähe endale, siis võib-olla tasuks otsida neutraalne kõrvalpilk või vaatleja, kes aitab mõelda, kas uskuda “kriitikut õla peal”, kes kogu aeg seletab, et sa oled süüdi.”

Koormava ja püsiva süütunde puhul on üks võimalus abi otsida nõustajalt. “Üksi seda tööd ära teha on väga raske, enamasti võimatu,” ütleb Anneli Valdmann. “Võib arutada ka sõpradega, aga kuna nende arvamused, standardid või ootused võivad olla vastuolulised ja kui sinu sisetunne nendes küsimustes hästi ei tööta, ei pruugi see aidata. Nõustaja saab kõike rohkem kõrvalt vaadata.”

Süüdi ka unistuste pärast

Inimene võib end süüdi tunda ka oma unistuste, soovide, mõtete ja tunnete pärast – isegi siis, kui paljusid kujutlusi ei ole plaaniski ellu viia.

“Tuleb endale aru anda, et suurem osa minu süütunnetest on täiesti irratsionaalsed ega vasta kuidagi reaalsusele. Ennast selles veenda on aga hästi keeruline ning seetõttu kasutataksegi erinevaid psühholoogilisi tehnikaid. Nõustaja ongi selleks, et aidata analüüsida, kas teatud olukorras on põhjendatud ennast vastutavana tunda või mitte. Et pidev süütunne kulutab meid, siis sellest lahtisaamise üks motivaator võiks olla ka mõte: kui vabaneb kogu energia, mis kroonilisel süüdlasel on hommikust õhtuni süütunde all kinni, võib sellega tohutult palju positiivset tunda ja väga häid ideid ellu viia.”

Üks tugevamaid mõjutajaid

Me ei ela maailmas üksi ja tahes-tahtma-ta arvestame oma tegemistes teiste soovide ja vajadustega. Ent tuleb meeles pidada, et sama tuleks teha ka iseenda puhul. Vahel võib tasakaalu leidmine olla päris keeruline, sest ikka leidub neid, kes oskavad põhjendamatut süütunnet enda huvides ära kasutada ja oma soove peale suruda. Üks partneritest võib veeretada enamiku igapäevakohustustest teise kaela; vanemad saavad mõjutada lapse elukutse, iseseisvalt elamise ja koguni abikaasa valikut, ja kolleeg võib kõik ebameeldivamad ülesanded kohusetundlikumale töökaaslasele suunata.

“Süütunde kasutamine teiste mõjutamiseks on üks kõige läbivamaid mõjutusvahendeid üldse,” tõdeb Anneli Valdmann. “Alates sellest, kes hommikul kohvi keedab, kuni selleni, kas sa lähed õppima seda eriala, mis huvitab sind või pigem sinu vanemaid. Kuuleme sageli ka lugusid vallaliseks jäävatest täiskasvanutest, sest vanemad oskavad osavalt süütundele rõhudes kõik nende paarisuhted purustada. Nii jääb nende laps alati nende lapseks, jääb nende juurde, allub ja kuulub neile.”

Nõustaja meelest peaks võimalusel vältima inimesi, kes panevad meid alusetult süüdi tundma ja hoidma neid, kes meid üles ehitavad ja toetavad. “See ei tähenda valikut, et tulen ära sealt, kus ma olen, aga võib-olla saab oma ellu tuua rohkem selliseid inimesi, kes minu heaolutunde eest hoolitsevad, minusse usuvad ja minu heaks inimeseks olemise taju piisavalt toetavad.”

Keerulised valikud

Elus tuleb ette olukordi, kus tahes või tahtmata teeme kellelegi haiget – kas ütleme vihahoos sõbrale halvasti, unustame pereliikme sünnipäeva või lahutame abielu. “Kindlasti teeme elus kellelegi haiget. Mõnikord kogemata ja mõnikord sa küll tead, et see juhtub, aga sa pead seda tegema. Kui need on kogemata asjad, siis saab mõelda, et sa ei tahtnud meelega kellelegi haiget teha – saab vabandada, uurida ja kaaluda, kas on võimalik tehtut kuidagi heastada.

Näiteks lahutuse puhul on asi keerulisem. Sel juhul on see on sinu teadlik valik, et teed kellelegi haiget. Kui peame paratamatusena valima kellegi kahjustamise, siis loodetavasti suudame näha, milline valik teeb võimalikult vähe kahju ja pakub kõige rohkem ülesehitavaid võimalusi,” mõtiskleb nõustaja. “Kui süütunne sõltub kuidagi teistest inimestest, siis oleks hea kui nemad meie eksimuse andeks annavad, aga kõige tähtsam on see, kas suudame ise selle andestuse vastu võtta. Või tasakaalustada oma enesehinnangu ka siis, kui andeksandmist ei tule. Ükskõik kui väga teised üritaksid veenda, et tegelikult ei pea sa ennast süüdi tundma, ei aita. See tuleb endal ära õppida.”

Allikas: Kodutohter