8 müüti edukast kasvatusest

Lapsevanematega töötades hakkavad aja jooksul välja kooruma korduvad teemad. Korduvad hirmud, korduvad uskumused, mis on seotud laste kasvatamisega. Need on seotud ka kultuurilise ja eluolulise taustaga ning on ajas muutuvad. Allpool toome välja hetkel Eestis enamlevinud müüdid ning kõrvutame need positiivse psühholoogia (PP) seisukohtadega.

MÜÜT 1: Kasvatus peab põhinema täpsetel reeglitel ja karistusel. Muidu läheb laps hukka.

PP: Mõõdukas koguses ja eakohased reeglid annavad lapsele turvatunde ja väärtuslikke teadmisi eluks, kuid üksnes reeglitel põhinev lapsepõlv vajab hiljem ka reeglitel põhinevat elu. Alati peab olema keegi, kes määrab reeglid: ülemus, abikaasa, ühiskond. Samuti peab olema pidevalt valvel, et suuta kõigist reeglitest kinni pidada. Alati on võimalus, et mõni reegel jääb märkamata või nende täitmises ei olda piisavalt hea. See tekitab väga kõrge sisepinge. Inimene tajub seda püsiva ärevuse ja küündimatuse hirmuna. Kui reeglite kõrval on ruumi valikuteks, katsetamiseks ja eksimiseks, on laps ka täiskasvanuna julge, ettevõtlik ja leidlik.

Reeglitega liialdamine ei arenda lapses usaldust, kuna usaldus vajab arenemiseks eksimise võimalust.

Reeglite järgi elem harjunud laps ei jõua ka tõenäoliselt usaldusel ja iskilikul vastutusel põhineva moraalitasandini. Ta jääb kõiki ja kõike mõõtma kirjas olevate määruste järgi. Ta teeb asju ,,õigesti’’ eksimise ka ristuse hirmust, mitte selle pärast, et et vale käitumine tekitab kellegi kannatusi või kahju.

Ka karistustel on oma koht, kuid sellega liialdamine või selle vale kasutamine võib anda oodatule vastupidised tulemused. Rangest kodust tulevaid noori tabab sageli ,,koplist pääsenud vasika sündroom’’.

MÜÜT 2: Kõrged ootused annavad hea tulemuse. Muuhulgas peab lapsele peab kogu aeg ütlema, kui ta midagi valesti teeb.

PP: Ainult teatud juhul. Alfred Binet peab harmoonilise arngu kolmeks vaalaks järgmiseid tegureid: optimaalne surve, optimaalsed ootused, optimaalne toetus. Kusjuures toetuse pool peaks ületama surve ja ootuste poole. Optimaalsus tähendab kõikvõimalike erinevate asjaolude arvestamist: lapse vanus, võimed, anded, väsimusaste, olemasolevad teadmised ja sokused jmt. Kellelegi ei tohiks esitada suuremid ootusi, kui see selle konkreetse lapse ja selle konkreetse olukorra kontakstis mõistlik on. Vastasel korral võib väike inimene tugevaks kasvamise asemel hoopis katki minna. Soome kirjanik Mervi Juusola on sellele protsessile leidnud väga tabava nimetuse oma raamatu paelkirja näol: ,,Tugevaks armastatud lapsed’’. Tugevaks ei tee mitte karistus ja kriitika vaid pigem hoolimine ja hoolitsus.

Liigkõrgete ootuste esitamise alla käib muuhulgas ka pidev emotsionaalne kritiseerimine. Eesti keeli öelduna irisemine, vingumine, pahurdamine. Üks Eesti lastepsühholooge ütleb, et kahjuks on irisemine läbiv eesti perede suhtlusviis. Niipea kui teie hääletoon on võtnud süüdistava, rahulolematu või kannatva tooni, olete positiivse kasvatuse seiskohast juba ämbrisse astunud – te pole enam ,,targa lapsevanema’’ rollis. Lapse eksimustele võib küll tähelepanu juhtida, kuid seda tasub alati teha rahulikul ja lugupidaval moel või sooja huumori varjundiga.

MÜÜT 3: Ole oma lapsega võrdne.

PP: Teine äärmus millesse langetakse, on semutsev kasvatus. See loob küll illusiooni, et oled hea lapsevanem, sest laps vastandub sulle vähem, kuid lapsel tekib sageli raskusi piiride tunnustamise ja vastutusega. Et end turvaliselt tunda vajab laps enda kõrvale tugevat ja usaldusväärset täiskasvanut mitte teist last. Lapsed on vajalikud mängimiseks, täiskasvanud on vajalikud hoolitsemiseks, suunamiseks ja kaitsmiseks.

Semutsemine tähendab iga hinna eest meeldimise vajadust. Tasakaalukas vanem on vahepeal sõbra, vahepeal täiskasvanu rollis. Ta ei poe oma lapse ees vaid suhtub temasse lugupidavalt, mõistvalt ja õiglaselt.

MÜÜT 4: Lapse jonn on suunatud vanemate vastu. See väljendab sõnakuulmatust ja lugupidamatust. See tuleb välja rookida.

PP: Nii lapse kui teismelise ,,jonn’’ on enamasti siiski keeruliste bio-psühholoogiliste protsesside avaldumine. 2.-3. eluaastal ning teismeeas toimuvad närvisüsteemis suured ümberkorraldused. Olemasolevad süsteemid lammutatakse laiali, et uusi üles ehitada. Kehakeemia ja elktromagnetilised protsessid on palju võimsamad kui täiskasvanutel. Põhjus-tagajärg seoste ning emotsioonide kontrolli keskused kujunevad järkjärgult välja alles 20-date aastate alguseks. Teie lapsed enamasti ei taha käituda trotslikult. Nad lihtsalt alati ei oska või ei suuda paremini. Vanemate rahulik ja sõbralik kõrvalolek ja isiklik eeskuju loovad aja jooksul baaasi negatiivsete emotsioonidega toimetulemiseks.

Sel juhul saab ,,jonni’’ kujundada eluterveks jonnakuseks ehk enesekindluseks.

Alluv ja üdini sõnakuulelik laps on kahtlemata mugav laps, kuid kas teile sobib, et hilisemas elus on ta sama kuulekas ja alluv ka kõigi teiste inimeste suhtes? Tal ei ole sageli oma arvamust ja ta ei julge välja pakkuda ega teostada oma ideid.

MÜÜT 5: Lapsega koosoldud aeg peab olema võimalikult arendav. (St peab koosnema õpetavatest ja arendavatest tegevustest.)

PP: Parim arendaja on vaimustus ja naeratus ema ja isa silmades. See, et nad on läheduses olemas ja saavad kaasaelamisega reageerida iga lapse rõõmu ja saavutuse peale või lohutavad ja julgustavad mure korral. Ehk siis vanemad suudavad lülituda lapse hetkeemotsiooni tasandile. (Väljaarvatud vihatasand.) Parim ,,kvaliteetaeg’’ on ühiste heade emotsiooonidega laetud aeg.

See ei tähenda, et ei võiks õpetada klotside ladumist või tähti. Oluline on, et te ühiseid tegevusi ka ise naudiksite. Hea kui tegevused jätaksid ruumi suhtlemiseks ja emotsioonideks. Mehaaniline õppimine või üleorganiseeritud ettevõtmised välistavad selle. Ka emeriitprofessor Rein Taagepera toob välja, et Eesti emad ei oska oma lastega ,,lihtsalt olla ja nendega koos rõõmustada’’ ning asendavad selle ülepingutatud arendamisega.

MÜÜT 6: Laps peab 1,5-aastaselt minema lastesõime või lastehoidu, selleks et areneda.

PP: Lapse tervikliku arengu parimaks aluseks on 3 esimest aastat oma kodus koos oma emaga. See loob aluse tugevale turvatundele, mis on seotud lapse eluterve uudishimu, ettevõtlikuse, enesekindluse ja elurõõmuga. Hilisematel aastatel soodustab see lapse õppimisprotsesse, emotsioonide haldamist, suhete loomist ja hoidmist, positiivse minapildi kujunemist ja vastutustunde arengut.

1,5-aastased lapsed ei oska veel kahekesigi mängida. Ammugi ei vaja nad heaoluks tervet gruppi lapsi. Selles eas laps areneb igal pool. Kõige paremini tuttavas, rahulikus ja turvalises kohas – oma kodus või vanavanemate hoole all. Alles 4. Eluaastast alates saab lasteaed anda lapse elule mingit lisaväärtust.

See on uus Eesti müüt, mis on tekkinud koos emapalga süsteemiga. Oletatavasti on selle uskumuse taga püüd luua endale positiivsest seletust, kui ema on sunnitud lapse nii vara kodust välja saatma. On aga ka terve hulk emasid, kel pole vajadust tööle minna, kuid panevad lapse lastesõime hirmust erineda ja hukkamõistu osaliseks saada.

MÜÜT 7: Lapse aeg peb olema organiseeritud ja tihedalt täidetud. Muidu ta ,,ei vasta tänapäeva ühiskonna kõrgetele nõudmistele’’.

PP: Väikelapse ja koolieeliku suurimaks arendajaks on vaba ja loov mäng. Läbi mängu õpivad lapsed pea kõike: kehakasutamist, teistega suhtlemist, tähti ja arvutamist, igapäevaelu tarkusi. Laps, kes võib kogeda piirideta ja ennastunustavat mängu, arendab tulevaseks eluks loomisvõimet, loomisrõõmu keksendumisvõimet ning eneseusaldust. Ka leiab selline laps võimaluse ,,niisama olemiseks’’, unistamiseks, mõtisklemiseks, puhkamiseks. Üleorganiseeritud lastel puudub täiskasvanuna oskus puhata ja puhkust nautida. Neil esineb siis sageli ,,nädalavhetuse paanika’’ – tühi aeg, kus nad tunnevad end mõttetuna ja üksildasena. Ka on neil kalduvus pidevalt ja paaniliselt oma tublidust tõestada.

Ringid ja trennid on head asjad seni, kuni nende vahele jääb õhku ja olemiseruumi. Nii spordiarstid kui psühholoogid puutuvad üha enam kokku laste ja noorte ülekoormusega, mis võib jätta jäljed kogu eluks. Ülekoormuse kõrvalnähud ei avaldu kahjuks kohe. Koolis ja kolmes ringis käiv laps võib reipalt teatada, et talle meeldibki nii. Tervisemured ja psüühilised probleemid avalduvad sageli alles mõne aasta pärast.

MÜÜT 8: Teadmistele orineteeritud ,,õiged’’ koolid tagavad edu hilisemas elus.

PP: Need võivad lapse ande olemasolu korral tagada akadeemilise edu, aga sotsiaalset kompetentsi need koolid tavaliselt ei edenda. Rõhk on saavutustel ja intellektuaalsusel. Head suhted, enese, teiste ja elu usaldamine, rahu ja rahulolu on aga seotud hoopis emotsionaalse võimekuse, loovuse ja hooliva ning toetavav keskkonnaga.

Lasteaia, algkooli ja põhikooli roll peaks olema sotsiaalsete oskuste arendamisel ja alles gümnaasiumi tasandil kerkib esiplaanile itntellektuaalsus, sest vastavate valdkondade ,,vastuvõtuaknad’’ on närvisüsteemis avatud just neil perioodidel. Ka eriandekus mingil alal on sel ajal juba nähtav. Soome koolid selliselt tomivadki. Eesti senine koolisüsteem toodab sageli inimesi, kes on õppinud kõike muud, aga mitte inimeseks olemist selle sügavamas mõttes. Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse mõte on neid piire vähehaaval nihutada.

MÜÜT 9: Kõik teised saavad laste kasvatamisega hästi hakkama, ainult mina ei saa! Kõigi teiste lapsed söövad, magavad, teevad, koduseid töid, ei vaidle vanematega ja on muidu igati kenad. Kõik teised emad ja isad on puhanud, maganud, rahulikud, enesekindlad ja targad.

PP: Kui osalete avatud ja vameelse õhkkonnaga lastevanemate koolitustel või gruppides, siis näete peagi, et see pole tõsi. Kuulete kindlasti korduvalt lauseid: ,,Ja mina mõtlesin, et ainult meie peres on nii!’’.

Ka raamatutest saab õppida, aga raamat ei vasta iial teie küsimustele, ei mõtle teiega kaasa, ei kiida teid õnnestumiste eest. Teised vanemad teevad seda. Suhelge siiralt ja avatud meelega teiste vanematega – saate palju parktilist tarkust ja suur osa teie murest kaob!

Nendel ja paljudel muudel huvitavatel teemadel arutletakse ka ,,Lastevanemate koolis’’.

Allikas: Psühholoogia Sinule