49 aastat võitlust depressiooniga

“Ma pole ohver, mu olukord pole karistus, vaid elu õppetund, mis tuleb läbida samm-sammult, nagu sibulat koorides eemaldatakse kihid. Ent nagu sibulakooriminegi, võib see ajada nutma,” ütleb 49 aastat depressiooni ja ärevushäirega elanud Siiri Sarapuu.

Praegu 54aastast Siirit tabas esimene paanikahoog viieaastaselt. “Vanaisa matuste päeval jõudis mulle pärale, et kõik inimesed surevad ja ka mina suren kunagi,” mäletab ta. Sellest ajast peale jäi surmahirm teda saatma.

Peagi lisandus ka hirm haiguste ees. Väike tüdruk kartis kusagilt mõnd nakkust saada ja hakkas hästi tihti käsi pesema. Üheksa-aastasena oli ta mõned päevad isegi haiglas, ent see teda enda sõnul ei aidanud.

Lapsepõlves oli Siiri ka madala enesehinnanguga, kartis suhelda ja hoidis teistest eemale. “Olin teistega mängides ja suheldes see, kes kuuletus ja teiste tahtmise järgi tegi. Et mind võetaks mängu, leppisin mulle kehtestatud reeglitega,” ütleb ta.

Umbes 14aastaselt tuli aga muutus – neiu mõistis, et kõik hirmud on ta enda väljamõeldis, ja kui ta suudab neid välja mõelda, suudab ta neid ka mitte mõelda. Siiril tekkis palju sõpru, temast sai seltskonna hing ja eestvedaja.

Pärast keskkooli läks ta edasi õppima toonasesse pedagoogilisse instituuti, käis üliõpilasmalevas ning kohtus ka oma praeguse abikaasaga. Kõik oli hästi kuni 23. eluaastani, siis, pärast lapse sündi, tabas Siirit sünnitusjärgne depressioon.

Vastutustunne hirmutas

“Tajusin tohutut vastutust uue elu eest ja tundsin hirmu selle pärast,” mõtleb ta tagasi haiguse taastekkimise põhjustele. Antidepressantide abiga sai ta aga raskest ajast üle ja elas kuus aastat kenasti, kuni sündis teine laps. Taas tulid appi võtta antidepressandid ning 35. eluaastani sujus elu jälle normaalselt.

“Siis olin väga raskes depressioonis ja paar nädalat lausa voodis. Mind ei huvitanud miski, ma isegi ei teadnud, mis minu ümber toimub,” seostab Siiri seda kriisiperioodi elu keskpunkti jõudmisega. Psühholoogidest ega teraapiatest ei teadnud ta tol ajal midagi ning usaldas vaid rohtusid. “Ja need aitasid alati. Kui ei aidanud kahe-kolme kuuga, siis aitasid nelja-viie kuuga,” ütleb Siiri. Nii rabeles ta seegi kord depressioonist poole aastaga välja ja elu läks edasi.

Isegi nutta ei suuda

Raske periood tuli taas 43aastasena ehk 11 aastat tagasi ning niimoodi – raskemate ja paremate aegade vaheldudes – ongi ta need aastad elanud.

Ent mida Siiri siis tunneb, kui on raskem periood? “Kõige vastu kaob huvi, on lihtsalt sügav masendus, ängistus. Oled selle koorma all ega jaksa tõustagi. Puuduvad tunded, kõigest on ükskõik, isegi nutta ei suuda,” kirjeldab ta.

Depressiooniga kaasnevad ka ärevus- ja paanikahäired: “Siis on selline tunne, et roniks mööda seina üles või pistaks pea liiva alla nagu jaanalind, et hirm sind kätte ei saaks. Aga siis saad aru, et see hirm on sinu sees ja tuleb sinuga igale poole kaasa, ja see hirmutab veelgi enam.”

Ent olgu tal kui raske ja paha tahes, pole Siiri kunagi surra tahtnud.

Sageli on tulnud end lihtsalt hambad ristis tegutsema sundida, sest ta teab, et voodis, tekk üle pea, enesetunne ei parane. Peale pere on tegutseda aidanud ka paar head sõbrannat.

Siiri kinnitab, et arstidelt ega psühholoogidelt ei saanud ta aastate jooksul erilist abi. “Nad kuulasid mu ära ja kirjutasid lihtsalt rohtu. Me ei leidnud põhjusi, millest haigus tuleb ja mida sellega peale hakata. Aga mina tahtsin jõuda põhjusteni,” ütleb ta.

Poolteist aastat tagasi otsustas Siiri reikit proovida. Kuigi algul suhtus ta reikisse skeptiliselt, on ta praeguseks juba ise läbinud reikikoolitused ja vahendab nüüd seda positiivset energiat teistelegi.

Reikivahendaja soovitas Siirile ka kehalist treeningut, sealhulgas joogat ning mediteerimist. Algul suhtus ta sellessegi ettepanekusse kahtlevalt, ent tasapisi on elu teda nende juurde viinud. Hiljuti avastas ta enda jaoks ka vabastava hingamise, samuti on tal nüüd tõeliselt hooliv psühhiaater; veel käib ta analüütilises teraapias.

Vaatab elule uue pilguga

“Olen jõudnud oma depressiooni põhjustes lapsepõlve ja nende uskumusteni, mida ma sellest ajast olen endaga kaasas kandnud. Nüüd oskan neid muuta,” on erisugused eneseabiviisid aidanud Siiril avastada endas allasurutud tundeid.

Ta on märganud, et nii depressiooni kui ka teiste psüühiliste hädade käes kannatavad inimesed kardavad oma murega välja tulla. Ise pole ta kunagi kartnud kellelegi öelda, et põeb depressiooni. Samas ei saa tema sõnul loota, et kõik inimesed sinu muret mõistavad. “Oluline on ise tunda, et ma olen täiesti täisväärtuslik inimene ja piisav sellisena, nagu ma olen,” julgustab Siiri saatusekaaslasi. Kõige hullem on tema sõnul end teistest kehvemaks pidada.

“Tegelik tugevus ongi see, kui julged välja näidata oma nõrkust, abi küsida ja seda ka vastu võtta,” rõhutab naine, kes koos rühma saatusekaaslastega lõi internetifoorumi “Sa ei ole üksi”. Tuge soovitab ta otsida ka arengukeskuse Avitus depressiooni tugirühmast.

“Vaatamata kõigele olen ma oma elus õnnelik olnud ja midagi pole jäänud tegemata. Olen kasvatanud toredateks inimesteks kaks poega. Olen tänulik oma perele, kes on olnud mu suurimad toetajad ja õpetajad,” ütleb Siiri. “Olen leidnud õiged inimesed ja abi ning olen nende eest tänulik.”

UUED TUULED: Siirile meeldib kevad ja tulpide aeg, see seostub talle uute asjade ja lootustega. Uued tuuled puhuvad praegu ka Siiri enda elus – ta on leidnud enese abiviisid, mis on pannud ta maailma teise pilguga vaatama. Tairo Lutter

Allikas: Õhtuleht

Agnes Männiste, 26. august 2008