Inge lugu (53)


Minu lugu on pikk ja keeruline, aga õnneliku lõpuga. Üle 40 aasta oli mul raske krooniline depressioon ja sellega koos raskekujuline generaliseerunud ärevushäire. See tõi kaasa ka mitmeid kroonilisi füüsilisi haigusi ja probleeme – näiteks pidevad talumatud valud seljas ja kogu kehas. Lõpuks ma ea ei suutnud enam kodust väljas käia ja olin üle 20 aasta töötu. Pea igal aastal jõudsin ravile psühhiaatriahaiglasse. Ravimite kogused olid ülisuured, sest väiksemad doosid ei aidanud üldse. Lõpuks muutusid ravimite kõrvaltoimed nii suureks, et tundsin, et suren nende kätte. Ühel 2006 aasta kevadpäeval taas haiglas lebades mõtlesin, et ma suren rohtude kätte või suren sellest, et lõpetan rohtude võtmise. Otsustasin leida koha, kus teha tööd psühholoogiliste vahenditega.


Jõudsin sõbra abil Avituse depressioonirühmani. Minu hing puhkas, kui inimesed rääkisid sellest, et paranemine on võimalik ja nad ise olid elavaks tõestuseks sellest. Ma hakkasin ka lootma. Osalesin selles programmis 2 aastat. Püüdsin ihust ja hingest harjutada ja kasutada kõike, mida ma õppisin. Raashaaval aga kindlalt vähendasin ravimite koguseid. Oli väga raske, aga grupp andis suure toe ja hoidis mind allandmast. See oli minu esimene ,,hea ja hoidev perekond’’.


Grupist saadud uute teadmiste, oskuste, julguse ja eneseusu toel julgesin aastast 2009 osaleda tööharjutuses mõned tunnid nädalas. Käed värisesid ja oli tunne, et minestan, aga jäin paigale. Järgmiseks sammuks oli tuttava lühiajaline asendamine lillepoes.


Täna töötan täiskohaga lillepoes.  See on alati olnud minu unistuste elukutse. Ma ei vaja enam sotsiaaltoetusi ja suuri ravikulusid. Töö kõrvalt tegelen kunsti ja käsitööga ja toetan sarnase murega inimesi – aitan neil kogemusnõustajana abi juurde jõuda ja toetan neid nende teekonnal.


Mõtlesin hiljuti: ,,Mõelda vaid, et viiekümneselt võib tunda ennast nooremana ja tervemana kui kahekümneselt! Ma poleks seda kunagi uskunud.’’


11.2013


Leia sinagi oma lahendus meie sõbralikus majas! 

Vaata siia!